Keiser Bokassa sõi inimliha
Bokassa poja sõnul nimetas keiser neid konserve “sardiinideks” ning ihukaitsja vedas neid igal pool kaasas spetsiaalsesse kohvrikesse pakituna. “Ilma “sardiinideta” ei läinud Bokassa üldse kuhugi, sest siis kadus tal isu, ning ma ei arva, et ta oleks Moskvasse sõitnud ilma oma lemmiklihata,” märkis Lucien.
Kui Bokassa 1970. aastatel Moskvas käis, olevat teda kommunistide suudlemiskomme algul hämmastanud, kuid hiljem hakkas asi talle meeldima: Bokassa sõnul andis see võimaluse “naha maitset tunda”.
Kuuldavasti oli ta kodumaale naastes kõiki oma ministreid järjest läbi suudelnud, mis oli neid hirmsasti kohutanud. Diktaatori poeg mäletab ka, kuidas isa kiitis “Vene presidendi Brežnevi” tüsedust. Bokassa oli vestluses oma ihukaitsjaga mitu korda korranud “väga hästi nuumatud”, mispeale mõlemad pikalt naersid.
Lucien kurtis, et temal ei õnnestunudki inimliha proovida, sest isa hõimu tavade järgi ei tohtinud lapsed vaenlaste liha süüa, sest nõnda oleksid nad vaenlase vaimu enda ligi lasknud ja ise vaenlasteks muutunud. Bokassa veendumuse kohaselt võisid inimliha süüa ainult täiskasvanud ning väljakujunenud vaadetega inimesed.
Lucieni sõnul jumaldavad aafriklased šimpanside kuivatatud liha ja ajusid, eurooplase jaoks võrduvat see aga inimliha söömisega. Kannibalism on seniajani säilinud mitmetes Aafrika piirkondades: inimesed söövad liigikaaslasi maagilistel eesmärkidel, vahel aga lihtsalt nälja tõttu.
Prantsuse koloniaalarmee endine seersant Jean Bedel Bokassa tuli Kesk-Aafrika Vabariigis võimule 1966. aastal sõjaväelise riigipöördega. 4. detsembril 1976. aastal kuulutas Bokassa end keisriks. Pärast võimult kukutamist 1979. aastal emigreerus ta Prantsusmaale, kus elas rikkuses ja luksuses. 1986. aastal naasis Bokassa kodumaale, kuid vahistati peagi ja pisteti vangi. Seitsme aasta pärast pääses Bokassa amnestiaga vabadusse, 1996. aastal suri ta infarkti tagajärjel vaikselt oma kodus voodis.
