Peeter Simm:
Elus on piir hea ja kurja vahel nähtamatu, mis ei tähenda, et seda poleks olemas. Huvitavad on nüansid. Piraadilaeva kapten (Lembit Peterson) erineb muust röövlibandest, kes on karikatuurne kamp, nagu lastefilmis olema peab. Kapten on ju õilishing. Intellektuaal ja sõjamees, kes on läinud kurja teenistusse, säilitades ikkagi mingi moraali.

Peaosalise, piraadikapteni noore tütre leidmiseks panime lehte kuulutuse ja mitusada tüdrukut käis casting´ul. Palju oli selliseid tulesädemeid, kes mängisid Pipi Pikksukka. Mulle meeldis Inga-Kai Puskar just sellepärast, et ta rahulik ja raske pilguga, sarnanes Lembit Petersoniga oma meelelaadilt ja tarkuselt.

Tormi filmimiseks ehitati sarnane renn nagu suusahüppemägi, ainult kumer. Üleval oli vett täis põlevkivivagonett, mida kallutades lendas vesi mööda trampliini alla ja mauhti! näitlejatele peale. Ehitusmehed hoiatasid: „Ärge pange liiga palju vett, aitab 100–150 liitrist.“ Meie panime esimese raksuga kohe 500 liitrit. Vesi viis näitlejad minema. Nii Inga-Kai Puskar kui Lembit Peterson lendasid öösel merre, operaator Arvo Iho jäi laevanööride külge rippuma. Laev seisis kai ääres, õngitsesime nad välja. Hea, et kõik lõppes õnnelikult. Järgmised duublid tegime 100 liitriga. Need olid hulga efektsemad. 

Minu elu üks jubedamaid lugusid oli, kui kaskadöör Aldo Tammsaar oleks äärepealt surma saanud. Aldo ise vastutas trikkide eest, oli kaskadööride ninamees. Filmisime Verhojanski laeval, mis seisis tühjana Paljassaare sadama lähedal. Aldo jooksis laevatrümmis mööda metalltala, mis oli napilt kümme sentimeetrit lai. Kuue meetri kõrgusel, ilma mingi julgestuseta: sel ajal ei saanud arvutiekraanil julgestusnööri ära kustutada, kõik oli ehe. Kummaski käes oli tal revolver, ta vajutas mõlemat päästikut – ja kõik 12 padrunit plahvatas üheaegselt. See oli pürotehniku viga, ta oleks pidanud katma paukpadrunite halvasti valtsitud ninad plastiliiniga. Tagasilöök oli nii võimas, et revolvrid lendasid Aldol käest ja ta hakkas tala peal kiikuma, tegi kätega ringe, et saada tasakaalu tagasi. Ta oleks peaaegu maha prantsatanud, vastu raudpõrandat. Õnneks jäi ühel hetkel pidama, muidu oleks ma trellide taha sattunud. Režissöör ju vastutab kõige eest. 

Arvan, et see on mu enim vaadatud film: Nõukogude liidus oli „Arabellal“ üheksa miljonit vaatajat. Niimoodi levitajad ütlesid, konkreetset numbrit ei ole ma kuskil kirjas näinud. Igatahes oli tollal kombeks, et alates teatud vaatajanumbrist said stsenarist ja helilooja veel korra sama honorari. Läksime sel puhul Jaanus Nõgistoga restorani.