Katkend Kalle Klandorfi uuest raamatust "Palgasõdur - kassi-hiire mäng": ülikiirelt kaob mehe rahakotist 50margane kupüür naise rindade vahele
Kalle Klandorf ja kirjastus "Legend" on valmis saanud mehe teise krimitriloogia raamatu "Palgasõdur – kassi-hiire mäng". Esimene osa, "Palgasõdur – Üksik hunt" ilmus 2013. aastal. Publik avaldab mõned katkendid põnevast lugemisvarast, kus kuulid vihisevad, autokummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. ...
Palgasõdur. Kassi-hiire mäng
OSA 1
Kõmbin vaikselt Olümpia poole. Kell on juba nii palju, et lobby-baarist saab konjakit ja kohvi. Võtan 8 cl Martelli ja panen ette punase Marlboro. Oh pagan, kohe hakkas parem. Vaatan hajameelselt baaris ringi. Kuna kell on juba 11, hakkab hotell inimestest tühjenema. Kell 12.00 on hotellist väljaregistreerimise aeg. Välismaalased tulevad oma numbritest alla baari viimast drinki tegema. Mõni tuleb ka oma eelmise öö tüdruksõbraga. Võtan ajalehe ja tellin uue klaasi Martelli. Oot-oot, nüüd hakkab juba ka mõte liikuma. Äkki saab kuidagi mõnd prostituuti ära kasutada, aga kuidas? Kust pagan nemad selle info võtaks, kas politsei leidis sündmuskoha lähedalt TT või ei. Kõrvallauas võtab üks tüdruk välismaalasega istet. Nad istuvad kõrvuti. Teen näo, nagu ei märkaks neid. Mees läheb baari jooke tellima. Naine vaatab vargsi ringi. Mina loen süvenenult ajalehte ega tee temast väljagi. Naine võtab soomlase rahakoti ja ülikiirelt kaob mehe rahakotist 50margane kupüür naise rindade vahele. Soomlane seisab baarileti juures ja ootab jooke. Krapsti haaran naise käe oma kätte ja pigistan. Naine niuksatab valust. Vaatan talle kiiresti otsa. Naine noogutab vaid. Ta sai kohe aru, et ma pole ment. Pilgutan silma ja vabastan käe. Soomlane tuleb tagasi lauda. Mina loen ajalehte ja joon Martelli.
Mõnekümne minuti pärast somm tõuseb. Naine jääb talle toodud jooki edasi limpsima. “Noh räägi, vargaplika, miks sa raha virutasid?” olen naise enda kõrvale istuma võtnud ja hoian ühe käega tal ümber õlgade kinni. “See paks siga maksis nii vähe öö eest, et pidin ise endale juurde maksma. Keppida meeldis küll, aga raha maksta ei taha. Loll soomlasest tõbras.” Tibil tundub olevat tõsi taga. “Ära nüüd räuska siin. Võta viisakamalt, muidu annan sulle vastu kõrvu. Mida sa jood?” Tibi tõstab silmad. “Noh, too Vodka Martini, kui sa just tahad välja teha.” Naine vaatab mind imeliku pilguga. “Tahad minuga voodisse tulla või? Sulle teen ma välja. Sa oled päris sile poiss. Ega sa mingi maniakk ole?” – “Olen küll. Tapan su ära ja lõikan tükkideks. Aga enne, kui ma seda teen, on mul mõned küsimused. Esiteks, mis su nimi on, ja teiseks, millises litsimajas sa töötad.”
Linnuke püüab end mu haardest vabaks keerata. “Miks ma pean sulle vastama? Ma ei tunne sind. Keri perse!” Võtan naise käe ja pigistan nii kõvasti, et tal purskuvad silmist pisarad. Tema randmetele jäävad minu käe jäljed. “Vasta, siis jääd ellu, muidu olen sunnitud sind lihtsalt maha lööma.” Tibi silmadesse kerkib hirm. Ta ei saa aru, mille otsa komistas, kuna ma ei vasta tema nägemusele meestest, kes kõik peaks vaid temaga keppida soovima. “Karin olen ja töötan Valdeku tänava majas.” Minu uus tuttav joob klaasi hoobilt tühjaks. Toon talle uue annuse, et ta veidi rahuneks. “Kes seal majas käivad, kas keegi võiks ka mulle huvi pakkuda?” Karin püüab vist ise ka aru saada, kes ma selline olen, kas sõber või vaenlane. “Kust mina tean, kes sind huvitavad. Seal käivad kõik alates mentidest ja lõpetades poliitikutega.” Saan aru, et mul on lootust. “Kes politseist seal käib, kas selline nimi nagu Mändmaa on tuttav?” Püüan kuskilt otsast minu ellu veerenud lõngakera harutama hakata. “Tean, kes see on, aga tema ei käi. Meile teevad hoopis teised mehed katust. Hoopis kõvemast politseist, kui seda on sinu kriminaalpolitsei, kapost. Oled sellisest organisatsioonist midagi kuulnud? Kas püksid sõeluvad püüli? Mis sa arvad, kui ma sinu kohta neile kaebuse esitan? Nendest sõltub meie saatus. Pealegi nendel on võimalus meid välismaale tööle saata.”
Tibi on ikka parajalt naiivne, kui ta seda tõesti usub. “Kas vargaid ka või? Sinusugust ei saadeta kuhugi marjamaale. Kas sa tõesti arvad, et nad ei tea, et sa varastad. Ja isegi kui nad seda ei tea, siis ma võin neile seda öelda. Said aru. Sa ju ei tea, kes ma olen. Nii et, Karinike, võta hoog maha. Ma tahan hoopis sulle bisnist pakkuda. Noh raha, saad aru.” Naise silmadest käib välgatus läbi. “Kui palju raha annad?” Ta isegi ei küsi, mille eest. “Noh, palju sul vaja on, eks ütle siis.” Järgnev tuleb kiiresti, nagu uppuja haaraks õlekõrrest: “Mul oleks vaja 2000 dollarit, siis saaksin koju tagasi sõita, siit Tallinnast ära oma lapse juurde.” Ah laps tuleb ka mängu. Noh tore. Vaatame, milleks sa võimeline oled, linnuke.
Järgmist katkendit saad luged juba homme!
