“Pea iga päev pöördub mõni isane inimene — vanuses 30-70 aastat, valik missugune,” tõdeb Vatmann oma postituses. “Paari lausega saab selgeks, et tal kas pole oma rutiini, mida ühte kappi sobitada — või on see niisugune, et sellega kohe kindlasti oma kodakondsete seas segadust külvama ei hakka,” kirjeldab ta mehepoegade valmisolematust.

“30-aastased oletavad, et tuntud ja traksis tädi on kuival — põikame läbi ja pärast kiitleme,” ei jäta Kati Saara oma naljahammast noorte härrade kallal teritamata. “40-aastastel on esimene keskeakriis ja nad tahaksid oma pidetuse-töötuse kellegi kapi taha kolida. 50-aastastel on parim enne pöördumatult möödas — uskumatult palju kõikvõimalikke tervisehädasid ja hämmastavalt vähe elujõudu. Nad ei saa omagi rutiiniga hakkama — toe ja väe jagamisest rääkimata,” annab Vatmann karmi hinnangu.

“Mõni 70-aastane on teatanud, et müüb oma korteri ära ja kolib minu juurde — maal peaks ju ruumi olema. Ei kommentaari…”

“Üldiselt aga on kõik need kirjavahetused — jäävad minu poolt ülilühikeseks — totaalne ajaraiskamine. Inspireerivaid mõtteid sealt ei tule. Helistada nad reeglina ei julge,” on Kati Saara Eesti meeste peale pahane. “Ja kui konkreetseks minna — jah, palun, homme on heinavedu, ole kell kümme kohal — jäävad kadunuks,” imestab ta.