Juss Haasma: tahan, et minu tütrest Miiast saaks parem inimene kui tema issi. Tahan talle näidata, et kõik on võimalik!
Lavastuses „Pao-Pao. Kuldse Trio lood” mängib ta Jüri Vlassovit, astub koos Ott Leplandi ja Liis Lemsaluga üles kontsertetenduses "Backstage" ning üleüldse on keeruline välja mõelda mõnd teist näitlejat, kes oleks Eesti lavadel kehastanud rohkem muusikuid kui 30-aastane Juss Haasma. Eesti Päevalehe laupäevalehes LP tunnistab ta ajakirjanik Keiu Virrole aga, et kuigi tema isa on Kukerpillide pillimees Arne Haasma, on ta ise oma elus olnud korduvalt veendunud, et muusika pole tema jaoks.
„Äpardused ei toimunud mitte füüsiliselt lava taga, vaid hoopis minu peas — äkki ma ei pea lihtsalt vaimse tervisega vastu? Põdesin, kartsin ja häbenesin tohutult,” räägib Juss avameelselt. „Tundsin, et mul on vale eriala, ei tahtnud midagi teha, vaid lihtsalt lesida või ringi jõlkuda. Kõige mustem periood tuli minuni äärmiselt salakavalalt, noore ja lollina ei osanud ma sellest olukorrast kuidagi välja tulla,” meenutab ta õrnas eas läbi põetud depressiooni. “Ka näitleja elukutse on pidev võitlus pingete, meeleolulanguste, iseendaks jäämisega. Aga mida edasi ma end tahtejõuga olen pushinud, seda vähemaks kõiki neid hirme on jäänud ja tunnen, et seda tugevamaks olen ma saanud.”
Jussi 6-aastane tütar Miia jagab juba praegu nii isa kui ka vanaisa muusikahuvi — laulab ja kirjutab sõnu. "Viimati kirjutas loo „Öökulli bluus”. See algab sõnadega: „Öökull istub puus, pole öökullil hambaidki suus.” Ma arvan, et kui Miia saab pisut vanemaks, võtame selle loo oma ansambli repertuaari. Katsun teda kaasa võtta igale poole, kuhu võimalik, praegu näiteks elab ta Pärnus Kuldse Trio etendustele kaasa. Televiisorist meeldib talle minu tegemisi ka vaadata,” ütleb Juss, nägu naerul. „Tahan talle näidata, et kõik on võimalik! Ma olen ise oma elus nii palju muretsenud. Tahan, et tema ei astuks samade rehade otsa, kuhu mina. Tahan, et temast saaks parem inimene kui tema issi.”
