Gümnaasiumi aastaraamatus kirjeldavad endised klassikaaslased Jürit kui poissi, kes viibis koolist eemal rohkem kui tunnis. Ema Marit noogutab, et Jüri oli tõesti viilijast viimase-minuti-mees. "Arenguvestlusel öeldi ikka, et õppimisele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Aga see ei tähendanud, et midagi oleks jäänud tegemata või hinded oleksid olnud halvad," kinnitab ema. Ta lisab vaikselt, et kuna poeg ei armastanud väga lugeda, siis sai kohustuslikku kirjandust talle ettegi loetud. Koolist viilimine oli rohkem lõpuklasside mure, kuid Marit meenutab muigega ka krutskimehe esimese klassi seiklusi.
"Kui esimene kooliaasta oli juba läbi saamas, helises ühel hommikul mu telefon. Sõbranna, kes sõitis hommikul tööle sama bussiga, millega Jüri Raplasse kooli, teatas, et Jüri istub nukralt bussis ja ütleb, et kõht valutab. Nii juhtus mitu korda. Eks lapsed ikka armastavad kõiksuguseid hädavalesid välja mõelda, et mitte kooli minna." Ema ei tea siiani, miks Jüri neil kordadel kooli minna ei tahtnud. Poiss sõitis kooli mineku asemel sama bussiga hoopis koju.