Joalat korduvalt intervjueerinud vene ajakirjanik Ella Agranovskaja: lood tema kinnisusest on müüt, täielik vale!
Täna õhtul kell 21.30 jõuab TV3 eetrisse eile Venemaal Rossija 1 kanalil otse näidatud Jaak Joala mälestussaadet. Saate toimetus lendas nädalavahetusel pärast laulja surmast teada saamist kiiruga Tallinna, et asuda omal ajal üle Nõukogude Liidu superstaari staatusesse tõusnud Joala kohta meenutusi ja materjali koguma. Muuhulgas tehti Delfi toimetuses juttu andise Molodjož Estonii ajakirjaniku ja dokumentalisti Ella Agranovskajaga, kes, muuseas, kõneles 2009. aastal ka venelaste tehtud Urmas Oti mälestussaates.
Kuigi Agranovskaja intervjuu võeti linti, ei jõudnud tema sõnad otseselt eile Venemaa miljonite televaatajate ette, kuid olid hinnaliseks materjaliks n-ö tervikpildi kokkupanemisel - Agranovskaja oli üks neist ajakirjanikest, kellega Joala meelsasti suhtles, kellele 70ndatel intervjuusid andis ning hiljem, juba lavalaudadest loobununa, ka isiklikult sõbralikes suhetes oli.
"Ei saa öelda, et me sõbrad olime, aga meil olid head suhted," sõnas Agranovskaja särtsakalt. "Aga ta ei keeldunud kunagi intervjuudest ja mina ei kuritarvitanud kunagi tema nõusolekut neid anda," selgitab ta nende suhtlemise sõnatuid reegleid.
Eelkõige meenutab ta Joalat kui huvitavat vestluskaaslast. "Me olime eakaaslased. Mõistate?" ütleb ta, lehvitades seepeale teatraalselt oma punast juuksepahmakat ja märkides, et on siiski paar kuud noorem. "Seepärast oli meil palju ühist. Mul oli temaga lihtne rääkida," jätkas ta. "Teate, kui olete noor, siis on teie põlvkonnal oma hääl, ühine keel. Me kasvasime kultuuri silmas pidades ühtede samade asjade keskel üles. Lugesime samu raamatuid - teatud erisustega muidugi, sest ma lugesin rohkem vene ja prantsuse kirjandust, kirjutasin diplomitöö Shakespeare'ist ja lugesin Jaan Krossi hoopis hiljem. Aga teisalt oli meil ühine muusikaline taust - biitlid. Ma olin alles väike tüdruk, kui sõbranna tõi Horvaatiast The Beatles'i plaadi. Ma pole elu sees muusikat nii kõvasti kuulanud... Jaaguga oli lihtsalt huvitav rääkida," võtab ta kokku pikad vestlused, mida ta nooruses Joalaga maha pidas.
"Millal esimest korda kohtusime, ei mäleta, aga ilmselt kuskil 70ndate lõpus. Kas meie ajalehe või mõne muu jaoks, igal juhul helistasin ja palusin intervjuud. Ta tuli, rääkisime. Hiljem tegime veel paar korda intervjuu, kuni saabus pikk paus. Elasime küll koos Asula tänaval, kohtusime ja tervitasime pidevalt, aga ei suhelnud ikka päris kaua. Aastaid kümme tagasi hakkasime uuesti läbi käima läbi ühiste sõprade, tõeliste Vene intelligentide kaudu. Ilma igasuguse poliitilise agendata, lihtsalt nagu inimesed."
Viimane kord, kui Agranovskaja ning Joala koos aega veetsid, jäigi 2000ndate keskpaika, kui koos käidi Moskvas sünnipäeval ning elati ka ühes hotellis (Joala koos abikaasaga). Tollest reisist meenub endisele ajakirjanikule seik, mis oli tema meelest Joalale väga iseloomulik: "Ühe restorani omanik tuli juurde ja avaldas suurt rõõmu, et Joala seal oli ning pani mängima tema kuulsa loo "Lavanda". Minu noorus möödus selle lauluga ja üheski kuurordis Baltimaadest Musta mereni pole restorani, kus seda lugu poleks mängitud. Kus Jaagul läks sellest alles tuju ära! Talle ei meeldinud see olukord üldse." Küll aga polnud asi olnud ülbuses või uhkuses, leiab Agranovskaja. "Asi oli selles, et see oli tema eelmine elu. Nooruses oleme ühed, vanaduses teised. Kogemused kogunevad ja inimene hakkab asjadele teisiti vaatama," leiab ta.
Agranovskaja meenutab Joalat kui pulbitsevat ja kirglikku inimest, kes polnud ehk alati liiga sõnakas, kuid väga rikka siseeluga. "Paljud küsivad praegu, et miks Jaak nii kinnine oli. Ma vastan, et see on täielik vale! Ta polnud kuskilt otsast kinnine ega lukus. Ta oli täiesti normaalne inimene, kes lihtsalt lõpetas laval ja televisioonis esinemise. Aga normaalse inimese elu läheb ju edasi," jätkab ta.
"Tal oli repertuaar, mis kõigile väga meeldis. Hiljem enam täitsa kõigile ei meeldinud... Ainus, mida ma ei suuda mõista, on see, et kas põhjuseks oli see, et tal polnud enam häid laule või et ta ei tahtnud enam esineda," mõtiskleb ta ja nendib siis, et "nii juhtub mõnikord".
"Ta oli haruldane inimene, kes ei valmistanud mulle kunagi ühtegi ebameeldivat hetke," ütleb ta siiski otsustavalt. "Kuulsate inimestega intervjuude tegemisest moodustavad 50% närvid. Tuleb helistada, kokku leppida, vestelda ja kirjutada. Minu jaoks on alati olnud kõige raskem helistada ja kokku leppida. Hirmus!" lausub ta, märkides, et Jaaguga oli lihtne. "Temas oli mingi sisemine kultuursus. Tal oli pehme ja inimlik naeratus, mitte kunstlik staarinaeratus."
Räägime ka sellest, kas vastab tõele, et Jaak Vene ajakirjanikega meelsamini ja rohkem suhtles kui Eesti omadega. "Esiteks: äkki Eesti press ei tahtnud intervjuusid nii palju kui vene press?" spekuleerib Agranovskaja, oskamata erilist seisukohta võtta. "Seda ei ütle meile enam keegi. Aga võibolla - ei tahaks küll nii mõelda ja rääkida - ehk ta tundis, et vene ajakirjanikud on lahkemad, ilma tagamõtteta. Nooruses ta suhtles vene pressiga meelsamini, sest tundis end nendega vabamalt," ütleb ta, pidades silmas Joala vastuolusid seoses tema eduga Nõukogude Liidus.
Joala lahkumine areenilt solvumise või vimma tõttu on Agranovskaja sõnul aga puhtalt müüt. "Ma arvan, et see on legend. Ta ei öelnud ju ainult Eestile head aega, vaid kogu stseenile. Mulle tundub, et see on müüt ja pigem olid põhjused sisemised. Igale artistile, muusikule ja lauljale meeldib, kui teda armastatakse, imetletakse. Eestis näidatakse neid tundeid vähem välja. Ta võis tänaval rahulikult ringi käia, aga Venemaal polnud see võimalik. Kui ma loen kõiki neid lugusid temast, siis tundub, et kogu see jutt ei ole üldse Jaagust. Mulle ka ei meeldi, kui minuga tahetakse rääkida, kui mina parasjagu ei taha," mõistab ta lauljat. "Sellest saan ka aru, miks ta metsas elas: kui oled kogu elu nii paljusid nägusid näinud, siis ühel hetkel väsid juba lihtsalt nägude nägemisest ära."
