“Ta oli oma olemuselt väga vaikne, vaiksed olid isegi ta naljad. Ja väljapeetud, mitte iial labased. Olin ise nende tunnistajaks arvutu kordi — toona käisid ju muusikud üksteisega hoopis teistmoodi läbi kui praegu,” valgustab Ivo bändikaaslane nii Rujas kui ka In Spes, Jaanus Nõgisto“Miks peavad sellised asjad juhtuma just niisuguste inimestega, kellele seda kõige vähem vaja on?” nukrutseb ta.

“Kohtusime viimati siis, kui Ivo tähistas oma esimest juubelit võimsa kontserdiga ja mõtlesin, et miks ta seda nii suurejooneliselt teeb? Alles hiljem hakkasin aimama, milles asi — ta palus mind ja Margus Kappelit, et just meie koos temaga seal esineksime ja palus, et me mängiksime koos just neid kahte lugu, mida ta Rujasse tulles pidi ära õppima. Ivol oli see ansambel kõvasti hinges,” meenutab ta.

Artikkel refereeritud Õhtulehest