Jaak Joala kuulsusest: loomulikult on alguses meeldiv, aga kui see kestab 10 aastat, kakskümmend aastat - no lihtsalt ogaraks võib minna
Armastatud laulja rääkis avameelselt, kuidas tal omal ajal jäi pooleli muusikakeskkool, armastusest tõsise muusika vastu ning kuulsusest, mille nimel ta enda arvates sõrmeotsagi ei liigutanud.
Toome siinkohal välja mõned Jaak Joala säravamad tsitaadid intervjuust Urmas Otiga.
Muusiku pingelisest elust
„Poole elust, ütleme 20 aastat, olen olnud ratastel – hotell, lennuk. Kontserdid tähendavad ikka tohutut pinget, sa annad metsikult energiat ära ja kütad emotsionaalselt üles. Kõige hullem on just see, et sa ei jää pärast seda magama. Kui on ikka nii, et virutad kolm-neli kontserti päevas ja päeval oled emotsionaalse pinge all. Kas tahad või ei taha, sa lihtsalt ei jää magama. Kõik see lavanärv on veel sees, midagi ei ole teha.“
Lõpetamata muusikakeskkoolist
„Ühest küljest on mul hea meel, et ma üldse sellest koolist eemale jäin. No sinna ei olnud ka midagi parata, sest ma olin „rongi peale sattunud“, nagu öeldakse. Kuueteistaastaselt olin ma juba rongi peal. Olin Jaak Joala. Raadio, televisioon…Teisest küljest ma mõtlen, mis oleks minust saanud, kui oleksin seal edasi õppinud? Noh, oleks mänginud Estonias, oleks „sümfis“ flööti mänginud…Kes seda teab?“
„Vanemad ei teadnud, et ma juba ammu koolis ei käi. Ma istusin tegelikult 39. keskkoolis seal üleval korrusel, kus oli mingi raadiokabinet. Igal hommikul muidugi läksin kooli. Vanaema ja kõik teadsid, et läksin kooli. Tegelikult läksin kohe sinna Männikule üles „kitrit“ tinistama, kui teistel tunnid olid. Ja siis loomulikult oli mul muusikakeskkoolis tunnistuse peal - see oli vist üheksas klass juba – 13 kahte…“
Tõsisest muusikast
„Tänase päeva seisuga tegeleks ma parema meelega tõsise muusikaga. Ma arvan, et ma oleks võinud dirigent olla. Näiteks.…Olen üles kasvanud tõsise muusika peal, aga pauk käis muidugi 60ndate alguses, kui tuli The Beatles. See rikkus senise rea ära. Kui ei oleks tulnud, siis oleksin ma ilmselt läinud ikka tõsise muusika peale.“
Kuulsusest ja edust
„Ma olen tegelikult metsikult laisk. Ma ei ole sõrmeotsagi liigutanud, et midagi saavutada. Mind on lihtsalt tassitud või on elu niimoodi läinud, et kedagi muud ei olnud ja vaat see oli siis nüüd minu koht.“
„Ma ei mäleta, mismoodi ma kuulsaks saamisse üldse suhtusin. Uhke tunne oli kindlasti. Täiesti selge, et mingi tähehaigus ikka oli. Esimene äratundmine on see, et sa oled nüüd maailma naba ja kõik vahivad sind. Loomulikult on see alguses meeldiv, aga kui see kestab 10 aastat, kakskümmend aastat- no lihtsalt ogaraks võib minna…Ei taha. Vaat see on ka põhjus, miks ma istun rahumeeli kodus ja mul on seal nii hea olla.“
font-family:"Calibri","sans-serif";mso-ascii-theme-font:minor-latin;mso-fareast-font-family:
Calibri;mso-fareast-theme-font:minor-latin;mso-hansi-theme-font:minor-latin;
mso-bidi-font-family:"Times New Roman";mso-bidi-theme-font:minor-bidi;
mso-ansi-language:ET;mso-fareast-language:EN-US;mso-bidi-language:AR-SA'>Tsitaadid
on võetud Urmas Oti raamatust „Carte blanche“, SE&JS Meedia- ja
kirjastuskompanii, Tallinn, 1995.
