Kõlari sõnul jäid Joala suuremad teod – 80-ndatel Nõukogude Liidu avarustes – kodumaal ebaõiglaselt hindamata.

“Venemaa-perioodil oli ta siin teenimatult põlu all, teda kutsuti Kremli laulikuks ja ööbikuks ja milleks kõigeks veel. Need olid väga pahatahtlikult juurde poogitud. Eks paljudele käis närvidele, et ta oli Venemaal number üks. Ja number üks tõesti oli mingil perioodil, teda võrreldi nii Pugatšova kui ka Leontjeviga ja andis ka ühiskontserte koos nendega,” rääkis Kõlar, kelle enda kontaktid Joalaga pärast Radari lõhenemist olid harvad.

“Kui ta hiljem tagasi tõmbus, siis… Teda hakati taga nõudma siis, kui teda enam polnud. Järsku oli “Vildist kübar” kõigi huultel, kui enne ei rääkinud sellest keegi. Siis tulid tema laulude esitamised, plaadid, küsimused selle kohta, miks ta enam ei laula…”

Viimasel paarikümnel aastal omaette hoidnud, vaid väheseid enda suhtlusringkonda lubanud ja avalikkuse eest varjus püsinud Joala tüdimust meelelahutustööstusest ja tähelepanust võis Kõlari sõnul märgata juba Radari ja sellele järgnenud aegadel.

“Nii tema olekust kui ka jutust oli näha, et see kõik koormab ja väsitab teda. Goskontsert (Nõukogude Liidu riiklik meelelahutusagentuur – toim.) oli ikka üle kõige. Tuli kõne ja pidi jooksma, väga valikut ei olnud. Kui oli vaja, siis “Nada, Fedja!”, ja pidi jooksma.”

Kõlar meenutab, et kuigi Joalat mäletatakse suure lauljana, oli ta tegelikult ka suurepärane pillimees. “Ta mängis flööti, algul osales ta isegi Radari instrumentaallugudes, basskitarri, klahve, saatis end ise klaveril. Pole midagi paremat kui pillimees, kes hästi laulab.”