Peeter Sauliga on seotud terve epohh Eesti kerges muusikas. See periood, mil Peeter Saul oli Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent, oli selline, et seda orkestrit ei kutsutud mitte alati „Raadio estraadiorkestriks“, vaid rohkem „Sauli orkestriks“ või „Sauli bändiks“. Temaga on seotud terve ajastu ja ma arvan, et mõni muusikateadlane ehk kunagi kirjutab selle ka lahti. Saul oli kahtlemata võimas, suur kuju Eesti muusikas - seal ei ole mingit kahtlust.

Kuna mul oli eriline rõõm korduvalt selle orkestri saatel laulda, siis pean ütlema, et Peeter Saul oli väga töökas, väga range, väga nõudlik ja ainuisikuliselt hea kindel pealik sellele orkestrile – ilma temata ei toimunud mitte midagi. Selles mõttes oli ta üsna autoritaarse kallakuga juht, aga see oli ka see, mis hoidis ka orkestri enda väga trimmis.

Ma olen mitmeid kordi Peeter Saulil ka külas käinud, mis sest, et need käigud olid rohkem seotud tööga. Kuna Heli Lääts on ka saarlanna ning mina pärit Saaremaalt, siis olid jutud ikka Saaremaa-teemalised ning Peeter Saul ei olnud kunagi kitsi selle kõrvale enda suurt plaadikogu näitama. Tal oli juba vinüüli ajastul sadu, võib-olla isegi tuhandeid plaate ja siis ta ütles alati, et oot-oot-oot, nüüd kuulake seda! Vaat’ see oli omal ajal kõva tegija või kõva laulja! Mina sain sealt ausalt öeldes palju tarkust. Ma ei olnud paljudest kuulsatest arranžeerijatest või muusikalilauljatest kuulnudki. Tänu Peeter Saulile sain nendega tuttavaks.

Kodus oli ta ülevoolavalt lõbus, pidevalt heatujuline ning rääkis alati igasuguseid juhtumisi enda pikalt muusikuteelt. Ta oli alati lahe ja omasemulik hoolimata sellest, et meil oli ka palju vanusevahet: kui mina hakkasin 70ndate alguses Sauli orkestriga koostööd tegema, siis olin ju täiesti roheline laulja ja vaatasin Saulile ikkagi väga alt üles.

Nõukogude ajal oli üks Eesti lauljate igatsusobjekt sõita Sauli orkestriga Soome, sest oli vastastikune ühine tele- ja raadiosaade. Keda lugupeetud dirigent ja maestro arvas sobivaks Soome-reisile kaasa võtta, oli alati mõistatus. Minul õnnestus seal käia enda meelest kaks korda ja see oli eriline au tol ajal, kuna Soome pääsemine oli väga keeruline. Need ühised esinemised, kus oli lisaks meile ka Soome lauljaid terve peotäis, on täiesti kustumatud mälestused. See oli midagi sellist, mis tõesti on eriliselt mälupilti jäänud.

Puhaku ta rahus ja olgu tal helisemas suurepärane muusika seal, kuhu ta jõudnud on.

(Ivo Linnaga vestles ja pani jutu kirja Eleen Änilane)