“Pakkumisi oli, aga valikut ei olnud, sest meile meeldis Mart. See hingesõprus ja soojus ja see ühtekuuluvusetunne välistas muud võimalused. Helistati küll, et tulevad valimised ja tulge laulma, aga olime oma nahad ja karvad viinud Mardi altarile,” muigas Linna.

Ta meenutas kurbusega ka Alo langust — seda, kuidas kunagi tõelise messiase hoiakuga leegitsev ja põleva pilguga rahva juht tagasipöördumatult mandus. “Ta oli kõige suurem inimene sellel perioodil terves Eestis ja lootis, et see hõbepurjedega laev kimab edasi, aga laine oli vajunud. Alo oli suur kunstnik ja pidi ilmasambana võtma suure kunstniku piinad enda kanda. Kui ta tundis, et peab elama ühel või teisel moel, siis ta nii ka elas. mingit retsepti siin välja kirjutada ei saanud…,” sõnas ta.

Artiklile lisatud ainult Publikule avaldamiseks saadetud videolõik Ivo Linna täispikast intervjuust!