Saatejuhile avati mälestustelaegas ning ilmnes õudne seik aegade tagusest võtteperioodist.

Andrews tunnistas, et lapsehoidja lendama panemiseks jäi kuuekümnendate algul filmikunstist ja -maagiast vajaka - naine pidi oma tegelaskuju kombel ka ise õhku tõusma. Olgugi, et turvameetmeid järgides paigutati Poppinsi kostüümi alla tugevad rakmed, andsid ootamatult alla filmistuudio lakke kinnitatud pikad trossid, mis näitlejat õhus pidid kandma.

"Pea filmiperioodi lõpus oli üks hirmohtlik päev," meenutas näitleja. "Metsikult tugevalt kinnitatud rakmed tegid mulle suurt valu ja ma rippusin kõrgel õhus, vihmavari käes, väga pikka aega."

Üks hetk tajus Andrews, et traadid hakkavad alla andma. "Tundsin, et hakkasin vaikselt langema. Närv tuli sisse. Pöördusin stuudio töötajate poole ja palusin end õrnalt alla lasta, sest igasugune turvatunne oli kadunud."

Meeskond lubas olla ettevaatlik, ent tulutult: loetud sekundid hiljem oli näitleja prantsatanud lae alt otse põrandale. "Mäletan, et stuudios valitses minutiks täielik vaikus, millele järgnesid paar sündsusetut sõna minu suust," muigas näitleja. Filmitiimi meelerahuks tõusis naine õige pea ning pääses tõsiste vigastuteta.

Meenuta lendavat lapsehoidjat ja ole tänulik, et tol saatuslikul päeval jäi meile tuttav filmiajalugu muutumata