"Kui pärast avariid haiglas olin, ja siis olin kaua seda meelt, et ei taha uuesti isegi eksamile minna. Kardan, et ma ei teeks sõidueksamit enam äragi," jutustas ta. "Juht, kes minuga juhtunud avarii põhjustas, sai küll lõpuks korraliku karistuse: läks kaheks aastaks vangi. Aga ma ei tea, kas see oli piisav ja kas ta sellest õppust ka võttis. Ma tõesti ei tea, ehkki vist tahaksin teada. Kuid me pole temaga elus kohtunud. Kui ma raskes seisundis haiglas olin, siis olnuks ju kena, kui ta oleks kasvõi vabandust palunud. Aga seda ta ei teinud. Nüüdseks on ta karistus kantud, ent äkki on ta uuesti samal teel tagasi? Sest ega vangla kurikaela ju alati ei paranda ning absoluutset arengut olemas ei ole. Võib ju ka negatiivselt areneda," juurdles ta.

Pikalt haiglavoodis ja kuid ratastoolis vaevelnud Laks oli tegelikult ju ka ise füüsilises vangistuses: "Usun, et õppisin väärtustama ennekõike igapäevast elu. Kui sa oled normaalselt liikumisvõimeline, siis ei pane sa ju paljusid asju tähelegi, rääkimata oskusest neid hinnata. Nüüd, mil ma jälle normaalselt, ilma ratastoolita eksisteerin ning suudan ise liikuda ja jalgrattaga sõita, on see minu jaoks väga suur rõõm. Olen nüüd ka päriselt küpsem. Mu vaated elule ei ole enam nii mustvalged, on tulnud juurde ka vahepealseid ja pastelsemaid toone."