“Arutasime just sõbraga hommikupoolikul, et mille eest neid märke siis õigupoolest jagatakse — vanasti anti meestele näiteks vapra lahingutegevuse eest või naistele 5 lapse sünnitamise eest. Kuna ma olen “Kuningas Learis” mänginud Edmundit ja seda 50 korda, siis võib öelda, et olen vähemalt 50 korda lahingus kangelaslikult langenud,” naeris ta. Ja kui vestlus liikus selle peale, et eks temalegi ole osaks saanud sünnitamise vaev lavastuste näol, nõustus ta rõõmsalt sellegagi. “Ütleme nii, et ilmselt saan selle märgi, kuna olen ikka veel elus. See on suhteliselt hea saavutus siiski.”

“See tunnustus ei tekita minus mitte elevust, vaid muudab pigem seespidi raugemaks, tekitab rahutunnet. Umbes nii, et ahah, nüüd siis see ka! Tegelikult pole mingit vahet, millal see tuleb, kuna elus on alati perioodid, kus oled laineharjal, siis Mariaani süvikus ja siis tuled jälle üles — elu lainetab. Ma oleks võinud selle märgi ka 10 aastat tagasi saada. Sain just muide teatrist kuldmärgi 25 seal olnud aasta eest. See on väga lühike pikk aeg, nagu välk, mis on hästi mahukas,” kirjeldas ta.

Toompere tunnistas ühtlasi, et ega talle tegelikult veel öeldud pole, mille eest märk antakse, kuid julges arvata, et ehk on oma roll selles Kuldgloobuse nominatsioonil (“Vehkleja” toim.) ja tervel elatud elul. “See on nagu kokkuvõte, et elu pole mõttetult elatud,” arvas ta, kinnitades siiski, et eks ole asjal mõnevõrra suurem tähendus juures, kuna tegu on president Toomas Hendrik Ilvese ametiaja viimaste märkidega. “Kui juhtub, et mind presidendi vastuvõtule kutsutakse, eks ma siis küsin temalt, et kas ta ikka tõesti läheb kuskile Euroopa panka telleriks,” pugistas ta naerda.

Kuna päev on olnud kiire ja uudiste lugemiseks pole aega jagunud, uuris Toompere intervjueerijalt vahelduseks hoopis vastu, et kes siis veel peale tema ja Mait Malmsteni teenetemärgi saavad ning kuuldes Tanel Padari nime, hakkas naerma ja lausus vaid: “Paras!”

Palju veel kord Publiku poolt!