Hendrik Toompere: Teatrisse kasvanud mees

Näitlejana hakkab Toompere järgmisena mängima kirjanik Bulgakovi Eesti Draamateatris jaanuaris esietenduvas Jaan Unduski näidendis „Boulgakoff” (lav. Margus Kasterpalu). Lavastajana tõi ta just äsja teatris NO99 lavale omakirjutatud „Kommunisti surma”.

Hendrik Toompere juunior, tabatud ajahetkel nende kahe rolli vahel, ennast ühe või teisena esile tõsta ei taha. Talle meeldib olla nii näitleja kui ka lavastaja, sest neid lahutada ei saa, ta ei saaks olla kummagi pooleta. Teater kui elu osa on temasse sisse kasvanud. Olles pärit teatriperest, peab ta seda loomulikuks.

„Kui aus olla, siis mul on lihtsalt hästi läinud, oleks võinud ka halvemini minna, ja oma töös on mul õnne olnud. Ilmselt on see kõik kaasasündinud. Olen sattunud õigetesse kohtadesse, võib-olla mitte alati küll kõige õigematesse, aga olen saanud teha seda, mida olen tahtnud. Ma pole pidanud põhjuseta kellegi teise eest vastutama või muud koormat vedama. Seda ma ei mõtle, et kas ehk oleks võinud minna paremini… Vaevalt. Või mis tähendab paremini?”

Kui palju sa end kirjandusest ja filmist mõjutada lased?
Mulle meeldib palju lugeda ja minu meelest on see mõnus, kui võtad raamatu kätte ja loed. Viimase kuu jooksul pole küll eriti aega ja tahtmist olnud. Loen ka töö pärast, täiesti teadlikult ja valikuliselt, sest kõiki ju ei jõua ega tahagi. Mõnda raamatut ma loen mitu aastat, nt 20. sajandi intellektuaalset ajalugu (Peter Watsoni „Kohutavat ilu”) ja väga hea on lugeda. Kinos ma ei viitsi enam eriti käia. Peab olema suur film, kus on palju hobuseid. Lihtsa rooma rahva moodi, et palun tsirkust ja leiba. Selliseid filme meeldib mulle suurelt ekraanilt vaadata. Eesti filmi vaatan nii palju kui võimalik.

Su reisid on enamasti teatriga seotud. Miks sa Indias käisid?
Kakskümmend aastat olen tahtnud sinna minna, budism on mulle hingelähedane. See on täiesti teistsugune maailm. Missugune karge, külm ja soe rahu nendes inimestes ühekorraga sees on, missugune ükskõiksus ja missugune kergus. Absoluutselt kõik on võimalik. Lihtsalt. Mitte midagi ei pea tegema, sest kõik on võimalik. Ükskord niikuinii sureme, aga kõik ei lõpe sellega. See on igal pool tunda, kõik on suhteliselt tähtsusetu. Igasugune pingutamine. Seal on kõik loomulik, seal on nali lubatud. Ega meil ka otseselt ei keelata, aga mingisugune puritaanlus, kõige ärapuhastamine on vaevaline. Vaeva täis on see Eesti religioossus. Mina olen rõõmsameelne inimene, mulle meeldib, kui päike paistab, kusjuures ise tahan varjus istuda.

Mida sa Indiast kaasa tõid?
Ma tõin kaasa väga palju sedasama tunnetust, mida on sees ka „Kommunisti surmas”. Ja ma olen erakordselt rahulikuks muutunud. Ma ei tea, kas see rahu tuli just Indiast kaasa, aga pärast seda on mul hoopis teine suhtumine paljudesse asjadesse. Võib-olla ma sain selle hoopis mujalt või vanusega. Kuigi, väga närviline pole ma kunagi olnud, aga olemine on nüüd võtnud juba sellised eriti head vormid.

Mida sa jõuluvanalt kingiks tahaksid? Nii abstraktsel kui ka asisel maastikul.
Viimasel ajal olen mõelnud, miks küll elu peab olema nii üles ehitatud, et käib üks lõppematu võitlus oma koha, eksistentsi, mõtete ja ideede pärast. Ja miks see võitlus peab välja nägema selline, et põhiliselt ei võidelda mitte ideede pärast, vaid oma isikliku ego eest, et üldse olemas olla või säilitada mingi koht, positsioon või arvamus. Surutakse läbi oma isiklikke ambitsioone. Väga vähe on neid inimesi, kes näevad kogu pilti tervikuna. Kui ma jõuluvanalt üldse midagi sooviksin, siis pudel viskit ja umbes midagi sellist veel, et lõppeks see kuradi hirmus võitlus ära ja saaks kuidagi rahulikumalt asju ajada. Idealistlik printsiip, ühesõnaga − puhtalt ideede pinnalt.

Täispikka intervjuud saad lugeda Muusa detsembri-jaanuari numbrist.