“Ühel hetkel hakkas SMS’e tulema, kus kõik soovisid õnne ja ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis lahti on, mul pole ju sünnipäev!” kirjeldas Sildna, olles rõõmus ja tänulik oma sõprade, tuttavate ja töökaaslaste reaktsioonide üle. “Olin just andnud väga palju intervjuusid erinevatele Sloveenia väljaannetele ja rääkinud, kui tubli on Eesti ja kuidas me usume sellesse, et väikeriikidel on suurriikidega võrdsed võimalused. Ja siis veel selline uudis otsa!” muljetas ta õnnelikult.

“Ma vaatan igal aastal ordenite saajate nimekirja suure naudinguga — seda kombinatsiooni eri inimestest kõikidelt elualadelt. Eraldi autasu võiks anda suisa selle ilusa valiku eest,” sõnas Sildna, kuid tunnistas ühtlasi, et ei tunne, et oleks teenetemärgi saamist endale eesmärgiks seadnud. “Toomas Hendrik Ilves on alati toetanud minu tegevusi niivõrd palju, et ma ei saa öelda, et oleksin sellest auhinnast osanud puudust tunda või et oleks selline tunne, et peaksin selle saama,” tunnistas ta.

Helen tunneb presidenti juba pikalt ning esimene aasta vabariigiaastapäeva vastuvõtul käia oli 2008, mil Tallinn Music Weeki veel ellugi polnud kutsutud. “See tuli mulle sellise üllatusena, et ma olin lausa rabatud,” meenutab ta tundeid elu esimest vastuvõtu kutset avades. “Eemalt võib see sündmus tunduda ju kaugete ja tähtsate nägude paraadina, kuid tegelikult on seestpoolt tunne hoopis teistsugune teades, mis mõttega need inimesed on sinna kutsutud. See, kuidas nähakse vaeva, et tunnustada üha uusi inimesi, annab tunde, et inimeste panust pannakse tähele!” selgitas ta.

“Eks ma ilmselt olen kultuuriinimene,” naeris Helen vastuseks küsimusele, millisesse seltskonda ta ennast liigitab. “Ma ei defineeri kunagi kedagi valdkonniti, vaid pigem meeldivad mulle lihtsalt soojad, sõbralikud, siirad, pühendunud ja ausad inimesed, kellega on lihtne otse ja ehedalt suhelda. Nii oleks päris pentsik öelda, et mulle meeldivad kultuuriinimesed rohkem kui ettevõtjad või teadlased — või et ühed on ühiskonnas olulisemad kui teised. Oluline on tervik ja iga targa hooliva, pühendunud isiku roll selles tervikus,” kirjeldas ta.

Kuna Helen on presidendi ametiaja lõppemisega seoses juba korra öelnud, et Ilvest on praktiliselt võimatu asendada, palusime tal selgitada, miks. “Inimesed, kes on nii mitmekesiselt erudeeritud, informeeritud ja kursis sellega, mis ühiskonnas toimub, on maailmas haruldased. Tal on erakordne võime fokusseerida erinevates valdkondades. Ta oskab peast tsiteerida suuri mõtlejaid, ta suudab süveneda erinevatesse teemadesse huviga ja süviti, ta on tippintellektuaal. Kõige selle juures on tal aga võime omal viisil peilida välja Eesti jaoks olulist ja erilist essentsi ja ma ei väsi kordamast, kuivõrd väärtuslik on ta olnud Eesti rahva esindajana välisriikides — seda on häbematult vähe käsitletud, kui palju ta tegelikult Eestit esindab ja intervjuusid annab. Ta on on rahvusvaheliselt kõige kõrgemas liigas — tippettevõtjate, rokilegendide ja Obama seltsis võrdväärsena. Imetlusväärne on tema pidev süsteemne pühendumus julgustada ja pöörata tähelepanu andekatele Eesti inimestele ja kodanikele. President Ilves oli tegelikult esimene, kes hakkas regulaarselt rääkima, et kodanikuühiskond on ühiskonna arengu suurim garantii,” loetles Sildna.