Aitäh, kallis president!

Aastal 2007 potsatas minu e-maili kasti kiri kelleltki Toomas Hendrik Ilvese nimeliselt. Mõtlesin, et see on spämm või nali. Aga tegelikult oligi kirjutajaks Eesti president, kes, olles lugenud minu artiklit seisust Eesti muusikaelus, uuris, kas saab omalt poolt kuidagi abiks olla. Selgus, et Kanada indiebänd Arcade Fire, mille Eestisse toomise unistust ma artiklis mainisin, oli ka presidendi lemmik.

Aastal 2008 istusime restoranis Aed lõunasöögil Lou Reediga. New Yorgi underground'i kuningas Reed takseeris terasläbitungiva ja umbuskliku pilguga Eesti presidenti, ilmutades demonstratiivselt huvipuudust riikliku staatuse kui sellise vastu. Iga järgneva minutiga hakkas kõikenäinud rokkikooni nurgelisus aga sulama, sest üsna pea sai selgeks, et Ilves pole mingi tavaline esinduskikilips. Tõrksast olekust (Reed on ilmselt kõige kärsitum inimene, kellega iial olen kohtunud) sai imestus, uudishimu ja lõpuks võiks öelda, et suisa vaimustus. Lõuna lõppes Reedi ettepanekuga: “Give me a call when in NY, let’s have lunch” ("Helista mulle, kui New Yorki satud, teeme lõuna!" – toim.) Fotograafidega sehkendamine tundus tol hetkel kohatu, nüüd ei jõua ära kahetseda, et president Ilvesest ja Lou Reedist polegi väärilist fotojäädvustust.

“Kümne aasta pärast, Eesti sajandal sünnipäeval, seisab siin üks teine inimene ja vaatab tagasi. Kümne aasta pärast on meie tänane ja homnegi päev vahetu minevik. See, millele Eesti president 2018. aasta veebruaris tagasi vaatab, on hoopis teine kui täna. Ja see hoopis teine on meie teha,” ütles president aastal 2008 oma Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva kõnes.

See kõne ja vabariigi aastapäeva kontsert, mille kunstilisteks juhtideks olid Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas, kus astus üles Kimmo Pohjonen ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses tuli ettekandele Björki võimas punk-reiv statement "Declare Independence", ei lähe mul kunagi meelest. Ei ole liialdus öelda, et see presidendi kõne ja see kontsert olid minu jaoks elumuutvad. Ma olin esimest korda kutsutud vabariigi aastapäeva vastuvõtule ja selle tunnustuse olulisus oli minu jaoks kirjeldamatu. Mäletan väga selgesti seda tunnet, et president räägib konkreetselt minu ja kogu meie generatsiooniga; mäletan, et see kõlas nagu selge märguanne, et käes on uus aeg. Stardipauk ja teadaanne, et aeg on teha tegusid, oodata pole enam midagi.

“Selleks, et me oleksime suuremad, peame olema vastuvõtlikud ja sallivad uute ja teistsuguste ideede ja mõtete suhtes. Me peame olema ise piisavalt suured, et pöörastel, uutel ideedel oleks õhku ja ruumi siin idaneda ja kasvada. /…/ Tänased kolmekümneaastased on valdava osa oma teadlikust elust elanud vabas Eestis. Just neis on praegu suurim loomise jõud, mis määrab järgmise kümne aasta vältel Eesti suuna ja sihid,” ütles president.

Aasta hiljem, märtsis 2009 alustasime Tallinn Music Weekiga. Sellest sai ühtlasi esimene algatus, mille läbi riik lõpuks ka popmuusika arengusse panustama hakkas. President Ilvese moraalne toetus ja tunnustus nii festivalile kui ka popmuusika olulisusele tänapäeva kultuuriruumi osana muutis keerulisemaks meid ignoreerida. Ühtäkki moodustasid mõisted nagu popkultuur, loovus, innovatsioon, ettevõtlikkus, kodanikujulgus, rahvusvahelistumine ja võrdsed võimalused loogilise terviku, mida ei saanud enam eirata.

Tänaseks tundub see olevat ainuvõimalik ja loomulik asjade käik, et Trad. Attack! ja Maarja Nuut igal nädalal maailma eri paigus tuuritavad, et nimesid nagu Ewert and The Two Dragons, Kadri Voorand, NOËP või TOMM¥ €A$H teatakse mitmel pool maailma. Miski pole juhtunud aga iseenesest.

Läbi kõigi nende aastate ei ole president oma kohaloleku ja hea sõnaga toetanud mitte lihtsalt festivale ja muid muusikaüritusi – läbi Ilvese soovituste ja Twitteri-säutsude on laiema tähelepanuni jõudnud mitmed ja mitmed Eesti muusikud. Loomulikult ka kõikvõimalikud muud tublid Eesti ettevõtmised ja algatused.

Ilvese sädelevad ja vaimukad kõned, tema võime tsiteerida muusikafestivali avakõnes Ezra Poundi ja PJ Harvey’t ning tema veendumus inimõiguste, rock’n’roll'i ja sõnavabaduse seostest rääkides toetada Pussy Riotit, on aidanud kaasa sellele, et meie festival on midagi enamat kui muusikasündmus. Aidanud kaasa ka mõistmisele, et kui meie – tänane tegus generatsioon ja loovvaldkondade inimesed – ei kaitse indiviidi fundamentaalset õigust elutervele uudishimule, vabale eneseväljendusele ja enesemääratlusele, siis kes veel seda võiks teha. Aidanud jõuda äratundmiseni, et riik – see olemegi meie ning meie ettevõtmiste summa.

President Ilves on kõik need aastad olnud olemas kõigi meie jaoks, vaimustudes kodanikujulgusest ja ettevõtlikkusest, uskudes uute algatuste jõusse ning toetades järjekindlalt kõikvõimalikke vapraid ettevõtmisi, mida noored eestlased on käsile võtnud – olgu siis muusikas, tehnoloogias, teaduses, äris või hariduses. Väsimatu loovuse, innovatsiooni, avatuse, kodanikujulguse ja isikuvabaduste eest seisjana andis ta usaldust ning kaalu ka ettevõtmistele, mida institutsioonid ja avalikkus veel naljalt ei mõistnud.

Me ei saa seda kunagi teada ja pole ka oluline mõelda kategooriates "mis oleks olnud", kuid ma väidan, et viimased 10 aastat oleksid võinud kujuneda Eesti jaoks hoopis teistsuguseks, kui meie riigipea oleks olnud keegi teine. Minu jaoks küll.

President Ilves on olnud minu majakas. Pidev julgustaja ja inspireerija. Inimene, kes läbi oma avara vaate, teadmiste, visiooni ja vaimukuse on aidanud meil astuda julgemaid samme, jõudsamas tempos. Suunanäitaja, kes on kolm sammu ees, kuid aitab seda kiiremini edasi liikuda. Innustaja, kes ei pea paljuks inimestele enda ümber aegajalt kasulikke artikleid ja lugemissoovitusi saata, nõu anda või lihtsalt küsida kuidas läheb. Seda sorti inimestesse uskumine ja neisse investeerimine on võimas asi. Väikese rahvana võiksimegi just sellisest teineteisesse panustamisest uue normaalsuse teha.

Selles kõiges on märkamist, pühendumust ja tohutult hoolivust. Sügavat tahet midagi päriselt muuta ja korda saata.

Üks on aga selge – läbi kõigi nende aastate on Toomas Hendrik Ilves juhindunud oma tegevuses ühest väga selgest eesmärgist. Sellest, mis on parim Eestile. Ma usun, et see ei muutu kunagi ja ma loodan, et me oskame seda hinnata. Ma loodan ka, et Ilvese Twitteri-säutsud ei vaiki.

Aitäh, kallis president! Nende kümne aastaga suutsid Sa läbi viia tiigrihüppe meie mõttemaailmas. Võimsamat saavutust ma ette ei kujuta.