"Kogu aeg on mul selline tunne, et mitte midagi ei jõua. Ei jõua! Sellel suvel olen eriti kogenud, et olen saanud kirjutada poole vähem, kui oleks tahtnud, sest nii palju on olnud muud tegemist: kohtumisi koolides, tööd kõikvõimalikes žüriides. Vähemalt kaheksa-üheksasada lapsetööd olen pidanud läbi lugema ja hindama," kurdab Leelo Tungal ajapuuduse üle.


"Nüüd on mul selline kirjutamise häda. Loodan, et see häda läheb sedavõrd suureks, et suudan rohkem ei öelda. Head inimesed räägivad mind ikka pehmeks, kurjale inimesele on hoopis kergem ära öelda," pajatab Leelo.

Loe refereeritud täisartiklit Õhtulehest!