Hannes Võrno telesse tagasi ei kipu ja igatseb Tarmo Leinatamme: nägin Tarmos küpsevat ennast. Mõtlesin, et muutun kunagi täpselt samasuguseks

"Minust on jäänud palju jäämäe alumisse ossa," ütleb talendika humoristi ja saatejuhina tuntud Hannes Võrno. Kõige kirglikumalt kipub ta siiski rääkima kaitseväeteenistusest. Nii oma monoetenduses kui ka sügisel ilmuvas raamatus. Hannes televisiooni tagasi ei kipuks, kui ehk siis tegema "Top Geari" sarnast saadet.

Kas sa televisiooni tagasi ei kipu?
Mitte veel. Ma küll teen n-ö kaptenina saadet "Me armastame Eestit". Ja teen hea meelega, aga… Ma ei näe ühtki telekanalit ega -publikut, kellele mul oleks midagi öelda.

Missugune oleks unistuste saade, mida hea meelega juhiksid?
Kui saaks teha sellist asja, nagu tegi Jeremy Clarkson oma kambaga – "Top Geari". Autosaadet, mida vaataksid ka naised. Ehk teeksin hea meelega meestele saadet, mida vaataksid kindlasti ka naised. Või siis vastupidi: teeksin naistele saadet, mida tahaksid vaadata ka mehed. See oleks äge.

Miks mitte nalja- ja sketšisaadet? Sul on ju sketšide loomise peale annet.
Minu jaoks on teravus naljast tähtsam. Naudin teravat mõtet naljast rohkem.

Kui vaatan mõnd Kreisiraadio vana sketši, siis on nad sageli ühtaegu nii naljakad kui ka teravad.
Sellepärast oli mul endal – ja usun, et meil kõigil – äge seda teha. Olime kolmekesi iseenda kriitikud. Me enesekriitika, -kontroll ja ka -tsensuur olid suhteliselt kõvad. Kui kolmest ühele midagi ei meeldinud, siis ei läinud see asi käima. Asi pidi kõigi kolme meelest olema terav ja naljakas. Kui ise naerda turtsusime, siis tundus, et toimis. See muidugi ei tähenda, et alati oleks kõik õnnestunud.

Kas praegu, kui Tarmo Leinatamme enam ei ole, oleks mõeldav, et millalgi tuleb välja kahe mehe Kreisiraadio?
Absoluutselt mitte! See oleks nagu ABBA, kus on vaid kaks meest…

Tarmo roll sinu elus… Kes ta sulle oli?
Nagu vanem vend. Ta oli mees, keda tajusin mõtlevat samasuguseid mõtteid ja saavat asjadest samamoodi aru nagu mina, aga ta oli minust täpselt 12 aastat vanem. Vaatasin Tarmot alati kõrvalt sellise pilguga, et see, kuidas ta asjadest aru saab, on mulle samuti väga oluline. Nägin Tarmos küpsevat ennast. Mõtlesin, et muutun kunagi täpselt samasuguseks. Tahtsingi muutuda.

Suhtled temaga siiani? Mõtetes.
Jah, suhtlen. Muidugi! Kui astun Tartus Shakespeare’i kohvikusse või Vanemuise teatri uksest sisse, kõnnin teatris lava taga või astun dirigentide tuppa, siis on minu jaoks Tarmo Leinatamm seal kogu aeg olemas. On kohal ja on olemas. Metsakalmistul on vaid see koht, mis tähistab tema maise teekonna lõppu. See on paik, kus on Tarmot minu jaoks vähem kui Vanemuise teatris või neis teistes kohtades, kus oleme koos olnud.

Su etenduses on koht, kus kirjeldad üksikasjalikult sõduri elu missioonil. Lood seejärel kontrasti tsiviileluga ja jõuad tõdemuseni, miks paljude missioonisõdurite pered lõhki lähevad. Miks sa ise pärast missiooni naisest lahku läksid? Kas seal olles lagunes midagi?
See on selline teema, et… Tead, las ta olla.