Anu Välba tõdes, et Hannes Võrno värskest teosest leiab palju pettumust nii tema pere ja poegade kui ka kolleegide ja sõprade suhtes. Mees ise seda aga pettumuseks ei nimetaks: “Pigem on selle asja nimi “soov mitte sekkuda mingisugustesse asjadesse” ja see ei tule mitte pettumusest, vaid sellest, et sa näed. Hakkasin mingil hetkel asju kõrvalt vaatama. Vaatan seda eesti inimeste mentaliteeti, tarbimis- või käitumiskultuuri, ükskõik millistes avalikes kohtades — kaupluses, teatris, kinos või restoranist — no mis ma teha saan? Mis ma teha saan, et mulle ei meeldi mingid asjad? Ma lihtsalt ei lähe kinno, sest mulle ei meeldi, kui inimesed mäletsevad seal seda maisi. Ma ei lähe kinno ja vaatan hoopis kodus filme,” seletas Võrno, et ta elab väljaspool seda ruumi, mis tema ümber karjub ja vappub, aga samal ajal kuhugi ei kõnni.

Hannes Võrno kritiseerib raamatus mitmeid oma sõpru, kuid ühtegi avaldatud peatükki ta enda sõnul ei kahetse. “Arvan, et selle raamatu puhul on minu jaoks tähtsam, et sellel oleks hoog sees, et ta ei paneks seda lugevat inimest minu mõtetesse vangi või likku. Lugeja peaks selle ühe hooga läbi lugema ja saama sellest mingisuguse pildi ning see, milline pilt kellelgi minust on — mis ma sinna parata saan? Ma olen juba nii kaua aega olnud nagunii mõne jaoks väga armastatud, mõne jaoks aga väga vihatud. See üks raamat ei muuda enam ammugi mitte midagi. Ma ei saa sellega rohkem armastajaid või vihkajaid juurde, sest ma julgen olla täiesti avameelne. Mul on täiesti siiralt ükskõik, mida arvatakse!” lausus Võrno.

Kui Mihkel Raud on kasvatanud endale väga paksu soomuskihi õelate netikommentaaride lugemisega, siis Võrno pole enda sõnul neid lugenud juba aastaid. “Minu jaoks on väga oluline, et kui me oleme eestlased ja ütleme, et me oleme selline väike rahvas, kes tahab olla peremees omal maal. Meil on kõikide asjade puhul selline omanikutunne: nii kui igaüks saab mingi väikse peenramaa, siis lüüakse kohe eramaa sildiga vai maa sisse. See on nagu kirglik seks kõigega, mis minu ümber on, sest see on minu oma,” muutus telemees tuliseks. “Samal ajal on kuskil sellised limased, seosetud, kurjad ning ühiskonda ja üksteist vihkavad arvamused, millel pole omanikku — miks need siis vedelevad? Iga auto, mis seisab kusagil parklas, on jõle äge, sest ma tean tema omanikku. Aga kusagil internetis ulbib mingisugune mõte või sõim, millel pole omanikku — kui inimene häbeneb oma nime, tal pole nii paljugi julgust, et öleda “Välba, sorry, sa võiksid muud tööd teha” või “Võrno, sinust ma üldse ei räägi“ — tule ütle mulle seda, kui sa oled nii kõva mees! Aga sa häbened isegi oma nime! See on selline näpp ninas, suure tagumikuga, õnnetu, kompleksides totu, kes lihtsalt sõimab ja isegi tema arvamusel pole omanikku — see on nii haletsusväärne. Ma ei viitsi tegeleda haletsusväärsete inimestega.”