"Huumor ei ole kuhugi kadunud, kui vaadata iga päev, mis meedias ja poliitikas toimub," ironiseeris Oja. "Me saame läbi sellise tüki inimesi natuke mõtlema panna, et äkki saame ennast muuta."

"Selles etenduses käivad lavalt läbi tegelased, keda eesti inimene elus kohtab ja kellesse suhtub pugejalikult. Me näitame laval seda, mida inimesed neist tegelastest tegelikult arvavad," ütles Võrno

Hannes Võrno tahtis teatavasti ka ise ühel hetkel poliitikasse minna, kuid sellest ei tulnud paraku midagi välja ning mees nentis ise, et võib-olla oli Peeter temast vanem ja targem. "Ma näen, et kümne aasta jooksul ei ole midagi muutunud. Sinna trügivad inimesed, kes lubavad tänava korda teha ja kasutavad ära kogemata või meelega inimeste munitsipaalmuresid. Sellise meetodiga seadusloome tasandile jõudmine näitab, et neil inimestel ei ole enesekriitikat ja aru saama asjadest. Mina sain aru, et mul ei ole seda võimalust, piisavalt haridust ega kogemust."

"Ma tean, et kui riigikogu liige läheb hommiku tööle, siis ootab teda töölaua peal pakk dokumente, mis on vaja läbi lugeda ja läbi vaadata. Õhtul, kui ta lõpetab töö ja läheb sealt Toompealt alla, siis küsib mõni tuttav, et mis te seal üldse teete. Siis tekibki see olukord, et mis ma talle nüüd vastan, et lugesin päev läbi mingisugust väetise seadust? Ühel hetkel sa ei viitsigi enam inimestega suhelda ja nende lihtsatele küsimustele vastata, sellest tekibki see võõrandumise probleem ning poliitikuid peetakse ülbeks ja arrogantseks," tõdes Võrno.