“Oma nina teiste inimeste ellu on ikka väga huvitav pista. Eriti, kui igavlevalt toidupoes kassasabas passid ja vaatad, mida siis inimesed endale ostukorvi on toppinud ja koju veavad,” kirjutab ta. “Ma ei tea, mitu korda olen ma endas alla surunud soovi mõnele mammale öelda, et kuule, ole hea inimene ja vii see jamps kõik tagasi riiulisse, et sa oled kokku ahminud täielikku pakendatud prügi ja keemiat ja sulasuhkrut, mida ükski armastav perenaine oma lähedastele söögiks ei paku. Seni on julgusest väheks jäänud, aga mine tea, ükspäev see kriitline hetk ikkagi saabub…,” tõdeb ta.

Lisaks nendib Sepp, et Eesti lapsed on rasvunud mitte päritavast paksusest, vaid vanemate harimatusest. “Ja siis ma muidugi olen veel juurelnud selle üle, et kus need mampslid küll elavad, et neist igasugune tervisliku toitumise alane info lihtsalt mööda on libisenud? Ei möödu päevagi, kus poleks juttu kas sellest, miks on vaja juurvilju süüa, miks on vaja teraviljatooteid süüa, miks ei tohi süüa magustatud jogurteid, limonaadi ja muud suhkruga küllastatud soga, miks on vaja rohkem liikuda või miks peaks vähem arvutis ja teleka ees passima,” imestab ta.

“Ükski nendest nõuannetest ei maksa muide rohkem kui nende eiramine. Seega “vähese raha” taha kah pugeda ei maksa. Lihtsalt natuke vähem mõttelodevust ja muidu kah teiste süüdistamist äkki! Ja lõpetuseks — enamus meie tervisehädadest on julgelt meie endi põhjustatud. Ise tehtud nii endale kui oma lastele ja pagan võtaks, siis ma küll mõtlen, et kuidagi ei tahaks olla selliste “hädade” kinni maksmisel solidaarne. Loll olemine ja laisk olemine ei peaks olema inimõigus mu meelest,” lajatab ta.