Evelin Ilves trükisoojas raamatus: oleksin Toomasega kokku jäänud, kui ei oleks tulnud teist ametiaega
Äsja on poodidesse müügile ilmunud endise esileedi Evelin Ilvese värske raamat "Kirju", mis sisaldab endas kogumikku mõtteid ja kirju erinevatel teemadel ajavahemikus 2003-2015. Teose päris lõpust võib leida Ilvese avameelse intervjuu pealkirjaga "Carte Blanche" ehk "Puhas leht", milles naine seletab raamatu kirjastajale Epp Petronele lahti oma lahutuse tagamaad Toomas Hendrik Ilvesest.
Kui Eesti avalikkus 30. aprillil teate sai, et presidendipaar abielu lahutab, jäi õhku hulgaliselt küsimärke ning osapooltelt vastuseid ei tulnud. Rahva jaoks paistis lugu aga sõnadetagi selge: eelmisel suvel ast leidnud Evelini suudlusafäär Komeedi katusel viitas eksimatult, et miski on lõplikult presidendipaari suhetes purunenud ning lõpp on vaid aja küsimus.
Värske "Kirju" olulisus seisnebki ehk enim just asjaolus, et see pakub lõpuks kauaoodatud vastuseid otse allikast. Ütles Ilves ju mõne päeva eest "Ringvaate" saateski, et pärast selle raamatu lugemist ei tohiks kellelgi enam lahutuse põhjuste osas küsimusi tekkida.
Nagu Petrone võtmeküsimuse sisse juhatab, siis olevat Evelin lahutusest teatamiseks läkitanud oma sõpruskonnale kirja, milles tõdes, et suhtele sai saatuslikuks Toomase teine ametiaeg presidendina.
Kirjas, mille saatsid oma abielulahutusest teatamiseks oma sõpruskonnale, oli lause, et südames sa tead, et oleksite jäänud Toomasega kokku, kui ei oleks tulnud seda teist ametiaega. Nii et teie suhtes oli kaks võtmekohta: kaks presidendikampaaniat?
"Tead, mina mõtlen niimoodi, et kõik asjad lähevad nii, nagu nad minema peavad. Ja ei tasu otsida mingeid keerulisi konstruktsioone kuskilt minevikust. Aga selge on ka see, miks see lause seal oli: kui meil oleks olnud üks ametiaeg ja kui me oleksime läinud peale viit aastat Kadriorust kuhugi mujale ja hakanud uut asja tegema siis, kui meie side oli veel hästi tugev, siis väga suure tõenäosusega oleksin mina oma eneseteostuse kätte saanud. Ja teiseks, kui sa ei pea oma elu elama pideva avaliku solgiämbri käes, on see hoopis teistugune elu. Aga ma ei taha absoluutselt öelda, et kui oleks olnud nii, siis oleks olnud naa. Ju see kõik pidi niimoodi minema" nendib Ilves.
"Nüüd ma mõtlen, et oleksin võinud kohe õppima minna. Oleksin võinud teha minimaalselt seda, mida pidin ses rollis tegema, ja kasutama seda aega hoopis enda jaoks. Aga minu südametunnistus ei lubanud seda teha. Minule olid aated ja ideaalid tähtsamad. C'est la vie," tunnistab ta. "Aated tõid mind tänasesse, kus ma olen - puhtale lehele tagasi."
