"Õpetaja tõstis kulmud peaaegu juuste piirile, kui meie sõbrannaga kohe esimesest taktist täiel rinnal kaasa laulsime," kirjutab Evelin ja kirjeldab, kuidas õpetaja küsis imestunut, kust nad küll tulevad.

"Inimesed ei julge tavaliselt üldse oma häält kuuldavale tuua, selleks kulub peaaegu terve tund, et mingigi ühislaulmiseni jõuda?!" oli ta sügavalt imestunud. Kuuldes, et meil on igas külas koor ja see on tavaline asi õhtu või paar nädalas kokku tulla ning harjutada, muutus ta väga rõõmsaks," jätkab Evelin.

"Ma polnud sellele varem kunagi niimoodi mõelnud. Ilmselt ei käinud ka meie esivanemad laulmas enese tervendamise eesmärgil, vaid soovist kokku tulla ja midagi koos luua," mõtestab Evelin lahti koorilaulmise kui heliteraapia.