“Elu käib ikkagi päris mitme koha vahel: Tartu, Tallinn, maakodu ja siis kõik need muud kohad, kus muuseumi juht ikka käima peab,” rääkis Kivi ERR-ile antud usutluses. “See on ikka väga teistmoodi kui Tallinn, aga see on tore – soov suhelda, teretamine, sulle otsa vaatamine, võrratud söögikohad,” õhkab naine, kui tore Emajõe Ateenas on.

"Ma olen eluaeg unistanud sellest, et mul on erinevates linnades siin Eestis ja muidugi mujal ka mingi pisike katusealune. Keldrit enam ei taha, noorest peast ma olen keldris küllalt olnud. Nüüd Tartus on, ma olen lubanud, et ei osta sinna ühtegi uut asja ja Tartus on võrratud teise ringi poed ja see korter on mul niisugune kitšilik, mittemaitsekas. See on väga huvitav ülesanne," kõneles muuseumidirektor, millega ta peale töö enda aega sisustab. "Kõik on siin käe-jala juures."

Oma hommikurutiinist ja sellest, kuidas ta enam kodus hommikust ei söö, vaid käib kohvikus einestamas, rääkis Kivi, et ta palub alati väiksemat kogust: "Tallinnas oleks mulle kindlasti tavaliselt öeldud, et mis pool portsu, meil on ette nähtud terve ports. See on asi, mida Tartus keegi ei tee. Kui sa tahad midagi teistmoodi, siis inimesed teevadki nii."

Ajakirjaniku küsimusele, on ta millestki kolimise tõttu ilma jäänud, vastas naine: “Sellisest igavast ja rahulikust elustiilist mõnes Tallinna kultuuriasutuses. See, et ma siia sattusin on ikka puhas rõõm.”

"Ma arvan, et ma olen ühe kümnendiku Tartust enda jaoks avastanud ja üle jõe olen käinud üldse paar korda seoses ERM-iga, aga aega ju on veel. Ma ei taha siit nii pea ära minna," on naine ka edasise osas väga positiivselt meelestatud.