Kas sa poliitikas või üldse elus midagi kahetsed?

Ajast, mil ma sporti tegin, ei kahetse midagi. Teadsin, et kui jätan oma arvamuse välja ütlemata, siis ega ma teivashüppes kõrgemale poleks hüpanud. Poliitikas ilmselt oleks võinud mõnikord oma suu kinni hoida.

Näiteks millal?

Partsi feilimise lause oleks võinud ju ütlemata jätta.

See polnud iseenesest vale lause. Nii ju oligi?

Seda küll. Aga mind siiski üllatas, kui paljud inimesed tundsid end selle lause pärast solvatuna või puudutatuna. Mitte üksnes Juhan.

On üks asi, mis mind poliitikas õudselt häirib. Ei taluta ausat kriitikat. Kui teed sporti, heidad ketast või hüppad kõrgust, siis treener alati ütleb kõrvalt, kui mõni liigutus on valesti ja kuidas oleks õige. Ainult nii saad paremaks muutuda. Kui poleks kriitikat, siis oleksid varsti kadunud mees. Kui poliitikas ütled, et see või teine asi on vale, siis on see katastroof.

Kui ma ütlesin, et Juhan feilis, siis pärast seda lauset mind nagu polekski enam erakonnas olnud. Kuulge, kui me teeme plaani saada riigikokku 25 kohta, aga saame 15, siis oleks mõistlik reaalselt mõelda, mis me halvasti tegime. Miks me läbi põlesime.