“Üle koridori tuli üks hästi pikk ja ilus mees. Ma ei osanud kunagi arvata, et ta on nii mehelik, sümpaatne ja šarmantne,” meenutas Raudik kohtumist Urmas Otiga. “Loomulikult oli tema käitumine ikkagi vägagi staarilik. Ta oli staar. Medõed valis ta endale ise. Ta ütles väga otseselt, kellega ta koostööd teha ei taha. Ta oli väga otsekohene ja need, kes talle vähegi sümpaatsed olid, nendele andis ta loa julgelt oma palatisse tulla.”

Üks neist, kes Urmas Oti sümpaatia võitis, oli ka Olga Raudik. “Mina rääkisin temaga eesti keeles ja tema tahtis kogu aeg minuga vene keeles rääkida — ükskõik, mida ma tema käest eesti keeles küsisin, vastas tema mulle ikkagi vene keeles,” sõnas Olga Vahur Kersnale antud intervjuus. “Talle nii meeldis vene keel. Ma ei tea, võib-olla oli ta liiga palju seal Venemaal olnud ja kõiki neid saateid teinud, aga ta nagu nautis seda, et rääkis minuga vene keeles.”

Olga sõnul oli Ott oma viimastel päevadel hästi üksik ja kui algul tal käisid mõned külalised, siis hiljem enam mitte: “Tal olid sellised nõrkushood või enesehaletsemishood. Ta ükskord viskas telefoni ja ütles, et ei taha, et keegi talle helistaks ja ta ei taha kellegagi rääkida.”

“Ta oli selle valuga nii üksi, et mul oli temast kahju. Tal ei olnudki sellist lähedast inimest, kes talle külla tuleks. See mängib ka paranemises suurt osa, kui sul on see armastus, pere toetus, lähedased ja kõik mu selline — et sellel inimesel on, mille nimel pingutada. Kui sul on armastatud inimesed ümber, siis on sul kergem kõiki neid raskusi taluda,” nentis Raudik. “Küsisin ikka tema käest ka , et miks ta on üksi jäänud. Ta ei tahtnud sellest väga rääkida, kuid natukene siiski rääkis. Ta ütles mulle ükskord, et ta väga kahetseb. Olen aru saanud, et ta elus oli mingi suur armastus või midagi sellist. Tol hetkel ei osanud ta seda valikut teha, aga hiljem kahetses, kuid siis oli juba hilja.”

“Ükskord me istusime palatis tema voodil ja ta äkki pani oma pea minu õlale ja hakkas nutma,” meenutas Raudik. “Ta oli hästi kurb ja siis ma rahustasin teda ning palusin tal mitte nutta. Ma ise ka nutsin ja siis me nutsime koos seal palatis.”

Ka ööl enne seda, kui Urmas Ott intensiivraviosakonda toimetati, oli Olga valves: “Ma teadsin, et olukord on väga kriitiline ja kui me hommikul saatsime teda intensiivi, siis ta hoidis mu käest kinni ja ütles, et ei taha sinna minna. Ma ei tea, mida mõtles sellel ajal, aga mul oli ka endal raske ja halb olla. Ma ise küll mõtlesin ja lootsin, et ta tuleb tagasi, aga tegelikult ta ei tulnudki tagasi. Järgmisel päeval juba lõuna ajal ma teadsin, et teda enam ei ole.”