"Arvan, et mind niikuinii ei tunta ära, kuna on palju välisturiste, kuigi meid on juba pildistatud!" rääkis Linna enne eksperimenti. "Välimus mängib kindlasti rolli, loodetavasti on see kontrast piisavalt suur. Ega ma ju teen esimest korda sellist asja, et tänavale lähen," tuli välja, et mees pole varem moosekandina tegutsenud.

Katse läks juba õige pea kehvasti. “Ma olen selle restorani juhataja ja te istute otse meie menüü ees,” vabandab ilusat briti aktsenti kõnelev hallpea Linnat oma trepiesiselt minema ajades. Edasi istus Linna magusate mandlite müüja kõrval ning too restoraniomanik poetas talle mündigi.

“Jumala kõhe oli tegelikult, sa oled jumala üksi," alustas muusik pärast katset muljetamist. "Ma teadsin küll, et kaameramehed on juures, aga üritasin ette kujutada, et ma päriselt olen seal ja mängin. Samas oli mõnus, sest ühte lugu sai mängida pikalt, sest inimesed vahetuvad. Olin ka natuke varjatud, sest enamikke ei kottinud üldse, mis ma teen.
Esimesest kohast, kus istusin, siis tuli restoranipidaja ja ajas mind minema, kuna istusin täpselt menüüde ees. Sain selle tõelise tunde kätte, et kuule äkki viid oma selle kuradi bändi siit minema," imiteeris ta valdavat suhtumist tänavamuusikutesse kui tülinasse.

Küsimusele, kas maskeeringuga oli lihtsam, vastas Linna, et see toob tõepoolest teatava vabaduse: "Kindlasti, ilmselt keegi ei tunne mind ära ja iseenda jaoks saan olla kellegi teise rollis, võin tegelikult teha ükskõik mida."

Iseendana esinedes on aga teatav pinge peal: "Mitte tingimata teiste poolt, vaid iseendalt. Tavaliselt olen väga enesekriitiline ja võtan väga tõsiselt seda, kui meil on mingi esinemine, ma valmistun selleks ja mõtlen läbi, kuidas seda teen, et saaksin maksimumelamuse pakkuda. Siin tänaval seda iseenesest pole."

Iseendana esineb Linna tõelise rokimehena nahktagi ja päikeseprillidega, kuigi päikest vähemalt alguses pole. Lisaks on tal trenditeadliku inimesena kelmikas mullet soeng. Kui hulgusena esines ta Raekoja platsi ligiduses, siis Robert Linna lõi kitarrikoti letti hoopis Vabaduse väljakul, kus tal tekib peagi mitmepealine koolinoortekamp kuulajaskonnaks.

"Ma siin laulsin kõvema häälega ka, kuna kuidagi suurem auditoorium oli ka, aga ma ei tea, palju see tuntus siin rolli mängib," võrdles mees kahte esitust. "Võrreldes eelmise katsega jäid inimesed rohkem seisma ja kuulama. Tahaks loota, et inimestele läheb hinge see, mida inimene teeb ja kuidas hoolimata välimusest, aga selle eksperimendi põhjal mulle tunus, et kahe karakteri vaheline kontrast oli piisavalt drastiline, et sai seda võrrelda," mõtiskles Linna, et ka moosekant ei saa Orissaare seenelisena esineda.