"Tõenäoliselt oli see tema sünnipäev juunikuus Tabasalu suvilas. Tol ajal ma veel ei tajunud, et ta võib minna. Ka mulle oli jäänud mulje, et Baskin on igavene. Ta on kõik üle elanud ja kõigest eluga välja tulnud, teda ei võta miski. Aga paar-kolm kuud enne tema surma teadsin, et see juhtub kohe varsti. Hurjutasin end, miks ma talle külla ei lähe. Aga pidevalt oli nii, et kui see kiire mööda saab, siis lähen," meenutab Katrin.

"Paar korda helistasime selle aja jooksul ja leppisime kokku, et kui Tallinnasse tulen, lähen talle külla. Aga iga kord tuli midagi vahele. Kui see juhtus, ma juba teadsin. Ärkasin sel hommikul sõnumipiiksu peale ja teadsin, et see sõnum on see. Oligi. See oli Roman, kes mulle sõnumi saatis. Tegin interneti lahti ja uudis oli juba üleval. Pärast seda läksin teatrisse lõbusat lasteetendust tegema…"

Näitleja tunnistab, et kaotusvaluga leppis ta halvasti: "Olen aru saanud, et elus pole garantiid, et läheb tingimata paremaks. Sain ühel päeval aru, et ma ei saa surma ega leinaga hakkama, ja see tundus vabastav. Ma ei peagi saama. Ma ei pruugigi sellest üle saada. Aga see ei sega ega muuda mind. See võibki nii jääda. Eesmärk ei ole ju, et peaksin kõigest kogu aeg üle saama. Tänapäeval küll tahetakse kõigest kangesti üle saada, vältida kurbust ja konflikti. Aga ma arvan, et seda ei pea vältima. Kui ma seda ei väldi, siis tähendab, et lähen sellesse sisse ja elan selle läbi. Ma võin tülitseda. Ma võin olla kurb. See on tunne nagu rõõm või eufooriagi. See on okei. Kui selle sees ära käia, on võimalik edasi minna. Vältimine on pigem edasilükkamine ja võib hiljem muutuda millekski, mis hakkab sind segama."