"Kui Eino eelmise aasta märtsis lahkus, võtsin endale sihiks, et pean tema jaoks midagi tegema. Ma kiirustasin bareljeefi valmissaamisega väga, kuna mida kaugemale aeg temast läheb, sest rutem inimene unustab," tõdeb Veera, lisades, et kõige raskem on leppida sellega, kui lisaks inimesele kaob ka tema mälestus.

"Minu üllatuseks suhtuti mõttesse teha bareljeef ülima ükskõiksusega, ma ei oodanud sellist suhtumist ega bürokraatlikku rägastikku, millesse sattusin," meenutab ta ning tõdeb, et vahepeal oli tunne, et jääbki tegemata. Lõpuks sai asi abilinnapea Merike Martinsoni abiga siiski korda aetud.