Lapse isa Aleksei viis ühe hetkel lapse Venemaale ning keeldus Irinale tema asukohta teatamast. Kuni praeguseni, ei olnud Irina oma tütar näinud 7 kuud, kuniks ta läks ühte Vene telesaatesse.

Isa keeldus ütlemast lasteaeda, kus ta laps käis. Kuid naine oli pärast telesaates esinemist saanud kirja, kus võõras naine teatas, et nende tütred käivad ühes lasteaias. Ta andis ka selle aadressi.

Kui Irina lasteaeda astus, ei olnud ta kindel, kas see jutt vastab tõele. Aga seal ta oli! Teiste seas mängis tema valgepäine tütreke, kes oli viimased seitse kuud pidanud elama emata. Lasteaia juhtkond püüdis Irinat takistada lapsega kohtumast, kuid naine haaras oma lapse sülle ja lahkus. Kui isa kohale jõudis, olid nad sealt kadunud.

Et Irinat ei röövitud, pani naine selle kinnituseks mõni päev hiljem Facebooki pildi, kus ta oma tütrega, rätikud peas, kloostriõuel kallistavad. See on tõestuseks, et laps ootas oma ema ja nendega on kõik hästi. Aleksei Serovi poolt kohtus esitatud jutt, et „lapse ema ei ilmuta huvi lapsega suhtlemise vastu“ ei vastanud tõele.

Irina oleks tahtnud sõita kohe lapsega tagasi Eestisse, kuid isa keeldus lapsele passi andmast. Samuti tegi Serov politseile avalduse, et tema laps koos eksnaisega on röövitud.

Kõike rohkem kardab aga Irina tulevikku – kui ta lapsega Eestisse jõuab, kas ta peabki kogu aeg kartma, et ega isa last jälle ära ei varasta?

Haldi Koit õpetab, et kui Irina saabub kodumaale, peab ta kohe taotlema Harju maakohtult lapse hooldusõiguse muutmist.

Erika Scholler ütleb, et kõik ettevalmistused on juba tehtud - kui Irina saabub lapsega Eesti pinnale, paluvad nad kohe kohtult kaitset.

Enne aga on aga emal ja tütrel vaja jõuda Eestisse.