Kõigest 24-aastane Radcliffe võttis omaks, et ilmus filmivõtetele üha tihemini alles vindisena, kuna eelmine õhtu oli veninud pikale. Põhjuseks, miks oma meeli alkoholiga tuimestada, nimetab ta tuntuse taaga ja hirmu läbikukkumise ees. “Ägasin pidevate paranoiade all, et inimesed arvavad, et ma pole tegelikult oma karjääri väärt. Et mis siis saab, kui neil on õigus ja mu nime võibki kunagi leida vaid kokkuvõtvatest artiklitest pealkirjaga “Kunagised kuulsused — kus on nad praegu?”

“Mitte joomine oleks mulle väga suureks kasuks tulnud,” nendib ta tagantjärele. “Alkohol kaotas üha enam oma võlu ega teinud mind enam karvavõrdki nii õnnelikuks, kui soovinud oleks,” täpsustab ta. “See hävitas mu keha ja suhteid, elasin pideva hirmu all inimestega kohtudes, et mida ometi võisin ma olla neile öelnud või teinud, mida ma ei mäletanud,” meenutab ta ja lisab juurde, et eelistaski seetõttu oma sõltuvusaastatel koduseinte vahel üksinda juua. “See oli hale. Ma olen tegelikult lõbus ja viisakas inimene, aga alkohol muutis mu igavaks tigedikuks!”

Kõigele lisaks käis Radcliffe’ile närvidele veel see, kui võimatu näis raputada oma turjalt J.K Rowlingu loodud poiss-võluri karakter. “Inimesed õnneks enam ei hüüa mind tänaval Harry Potteriks ning tundub, et mu pärisnimi on hakanud ka rohkematele inimestele meelde jääma. Ma olen küll selle 10 aastat kestnud kogemuse üle väga õnnelik ja tänulik, aga aeg on hakata sellest nüüd üle saama,” analüüsib ta.