“Ma ei eita sugude olemasolu. Küll aga pole mul mitte mingisugust probleemi, kui mu laps otsustab mõne aja pärast, et ei tunne end mugavalt soorolliga, mis talle on määratud. Minu jaoks on oluline, et tal on olemas kõik võimalused olla selline inimene, nagu ta tahab,” on naine oma vaadetelt vägagi progressiivne.

Faith käitub osavalt – ta võib tundide viisi kõneleda enda lapsest ja seejuures ei lipsa tema keelelt lapse sugu välja. “Ostan oma lapsele sooneutraalseid riideid ja igasuguseid lelusid. Nukud on olulised nii poistele kui tüdrukutele. Lapsed saavad õppida niiviisi hoolimisest. Mõlemal sool peaks olema see võimalus. Mul pole probleemi, kui mu laps ei taha olla sellest soost, millena ta sündis või kui ta on homo- või heteroseksuaalne," jagab naine enda maailmavaadet.

"Lapse saamine on kõige raskem asi, mida ma olen teinud. Kõik, mis sai valesti minna, ka läks, mulle tehti erakorraline keisrilõige, seejärel tekkis mul emakapõletik ja olin kolm kuud voodirežiimil. Olin väga pettunud, kuna lapsesoov oli mul olnud nõnda pikalt, ent tundsin, et minust ei saa sellist ema, nagu tahaksin olla. Inimesed ei räägi, kui raske sünnitamine on, kuna nad kardavad, et see vähendab teiste silmis armastust oma lapse vastu. Minu jaoks oli see kui põrgu, ometigi on lapse saamine parim asi, millega olen hakkama saanud ja teeksin seda iga kell uuesti,” meenutab Faith enda kogemusi.