"Mu ema ongi selline. Ta ongi selline pisut kreisi ja vahest rohkem kui pisut kreisi. Ja see teeb temast tema. Ta ei ole tavaline inimene. Aga see, mis tema teeb, ei puutu minusse. Ta on täiskasvanud inimene, las teeb, mis tahab," nendib Brigita leebelt naeratades. On näha, et ta aktsepteerib oma ema sellisena nagu ta on. Ta kinnitab ühtlasi, et isast lahku kolimine polnud see juhtumise momendil talle eriti arusaadav sündmus.

"Minu jaoks muutis vanemate lahutuse lihtsaks see, et ma ei pidanud pooli valima. Mulle ei antud valikut, kas lähed isa või emaga, see oli täiesti loogiline ja loomulik, et ma jään emaga. Ta oli minu jaoks jumal ja kõik tundus lihtsalt nagu taaskordne reis kuhugi teise kohta. Alles paar aastat edasi lõi teadmine, et mu vanemad ongi lahus," meenutab Brigita.

Siis jõudis temani ka tõdemus, et kui suhtled inimesega, keda see lahkuminek on mõjutanud väga valusalt, siis saad alles aru, et see on millegi püha katki tegemine. "Isale tegi see väga haiget, kuna see oli ema otsus ja isalt võeti tütred ära," kirjeldab Brigita ning lisab, et on õnnelik, et sai siiski aastaid hiljem õppida tundma oma isa. Ja seda lausa niivõrd hästi, et koliski tema juurde elama.

Ema juures elamist peab Brigita aga sasipuntraks, mida ta senini pole enda jaoks lahti mõtestanud. "Need Robinsonid ja Terminaatorid olid toredad inimesed, ma sain nendega väga hästi läbi. Kui nad isegi vahepeal mulle ei meeldinud, siis ma olen selline inimene, et ma ei oska pahane olla," naerab ta. "Selle üle on ikka nalja visatud, kuidas Kroonika peol abiellutakse!"

Hoolimata oma ema hullumeelsetest suhtepööristest on Brigita elu põhimõtted sootuks teised. "Müts maha mu vanavanemate ees, kes on olnud koos üle 50 aasta. Nad on kõige armsam paar maailmas. Nad on mu isa vanemad ja ehk see ongi põhjus, miks mu isale oli lahutus niivõrd raskesti mõistetav. Mina usun igavesse armastusse!"