ARVUSTUS: Argo Aadli ja Indrek Ojari kahemehe naljatükk teeb veteranmonotajatele silmad ette

Kinoteater sai maha suure tükiga. Lõputus monoetenduste ja stand-up meres juba ammu uppuv ja appikarjuv naljasõber sai veekeerisest välja tõmmatud kahe sooja ja kuiva käe poolt. Indrek Ojari ja Argo Aadli mitte ei andnud näljasele ainult leiba, vaid pistsid pihku ka viljaseemne.

Kahe Linnateatri kuldvaramusse kuuluva näitleja koomiline kinoetendus tõi välja mõlema mehe imelise sära lavalaudadel, minetades oma kunagiste kuulsate telerollide taaga.

Kohtusin Indrek Ojariga põgusalt 2014. aastal ühes vanalinna lokaalis. Linnateatri lähedal asunud legendaarne alternatiivsete noorte pelgupaik võõrustas tihti ka teatriinimesi. Nõndaks istuski Ojari meie lauda, kui olin sõbrale öelnud, et näe – "Kodu keset linna" Sten on seal. Ojari pajatas pikalt ja kurvameelselt, et hoolimata kümneaastasest karjäärist Linnateatris, tervitab rahvas teda endiselt Stenina. Sel hetkel otsustasin, et vähemalt mina unustan selle rolli tema raamatust igaveseks.

Nõndaks läksingi reipalt ja ootusärevalt vaatama Kinoteatri etendust "Once upon a time in Estonia" ning minu lootusi kahemehetükk ei petnud. Aadli mängitud kurblooline käpardist pereisaroll oli hästi kirjutatud ning sobis mängitavale valatult. Nalja sekka toodud argielulise võlgades sipleva töötu mehe roll, kelle südamesoov on oma perekonnale vajalik olla, õigustas end täielikult.

Ka Ojari ja Aadli teineteise aasimine avalikkusesse kivistunud rollide üle sarjades "ENSV" ja "Kodu keset linna" oli tükkmaad orgaanilisem kui mistahes Avandi-Sepa omavaheline mõõduvõtt.

Kahe mehe kohtumine töötukassa ukse taga kulmineerub suurejoonelise ideega teha film, mis räägib tõelisest Eesti asjast. Mis muud selleks valida, kui mitte "Kalevipoega" ning tuleb tõdeda, et näidendi lõpus nähtud "film" on seni vaimukaim renditsioon surmtõsisest ja ülivägivaldsest eeposest.

Kahes vaatuses, kokku ligi kolm tundi kestnud etendus ei tekitanud hetkeksi tunnet, justkui võiks poole pealt koju jalutada. Põnevust ja huumorit oli kamaluga ning Ojari parodeeritud Ott Kiivikas saatis mind ka veel mitmel järjestikusel ööl unenägudes. Aitäh Argo ja Indrek, aitäh Diana Leesalu, Paul Piik ja Henrik Kalmet. Eesti lõputusügavas ja igavas mono-duo kuristikus viskasite langevale teatrisõbrale tugeva köie, midamööda tasa ja targu kaljuseinast taas üles ronima hakata.