"Kõige tähtsam on mu meelest see, et mis ka ei oleks, inimpalet ei tohi kaotada," tõdes Kukumägi lisades, et inimeseks peaks ometi jääma igas olukorras.

"Olen palvetanud küll nii enda kui ka teiste pärast. Selleks ei pea kirikusse minema," kirjeldas Kukumägi oma uskumusi ja tundeid religiooni kohta – usk oli tema meelest ikkagi sisetunde küsimus.

"Kivikesed on mul taskus nagu mingid talismanid, tuletavad meelde aegu ja seda, kus olen käinud. Setumaal on mul pühad kivid ja puud," sõnas Kukumägi oma jõuallika - looduse - kohta, need andsid talle jõudu ja usku edasi elada.