Artjom Troitski: Jaak Joalaga suheldes jäi mulle mulje, et ta mitte ei otsinud au ja kuulsust, vaid pigem kannatas selle all
Vene muusikakriitik Artjom Troitski meenutas lahkunud Jaak Joalat.
"Venemaal armastati teda ja kutsuti omamoodi: Jaša Jolkin. Täiesti võimalik, et paari aasta jooksul (1980-1981) oli Jaak Joala Nõukogude Liidu kõige populaarsem estraadiartist. Märgin, et mitte keegi "mittevenelasest" artist, kui Georg Ots ja Muslim Magomajev välja arvata, ei saa sellise ulatusega kiidelda.
Pole küsimustki, et Jaagul vedas ka repertuaariga - aga veab, nagu öeldakse, tugevatel. 70ndate lõpus valitses nõukogude estraadis ebatavaline situatsioon: ühelt poolt ilmus terve plejaad tugevaid heliloojaid-"moderniste", kes olid orienteeritud maailma popmuusika värsketele suundadele - rokile ja diskole. Teiselt poolt, kaasaegsetele nõudmistele vastavaid vokaliste praktiliselt polnud. Võite nõustuda, et oleks raske kosmomoli-laulikuid nagu Kobzon või Lešenko popiidolite ampluaas ette kujutada.
Naistest olid Pugatšova ja Rotaru, aga meeslauljate seas - tühjus! Sellepärast viskuski terve kari noori pikajuukselisi estraadiautoreid - David Tuhmanov, Vladimir Migulja, Viktor Reznikov, Vladimir Matetski - end koriseva näljaga Joala peale, pärast seda, kui ta oli telefilmis "31. juuni" Aleksandr Zatsepini moodsaid laule lauldes säranud. Pluss, loomulikult, nn eurošlaagrit viljelenud Raimonds Pauls.
Neil kõigil oli vaja just sellist esitajat - kes omaks laitmatuid estraadile kohaseid vokaalseid võimeid ja samal ajal oskaks laulda rokki ja muud lääne eksootikat. Jaagul oli praktika olemas: Eestis, kus kultuuriline režiim liberaalsem kui ülejäänud Nõukogude Liidus, ei laulnud ta vaid "legaalsetes" rokk-gruppides, vaid lindistas stuudios ka eestikeelseid versioone maailma värskeimatest hittidest - tol hetkel siis biitlite omadest. Lisaks haruldastele professionaalsetele annetele oli Joalal ka meeldiv ja mehelik välimus, galantsed maneerid ja estraadiartistidele ebatavaline huumorimeel. Täht nimega Jaak Joala lõi särama kõigi üheteistkümne ajavööndi kohal.
Populaarsuse harjal ei püsinud Jaak kaua: juba 82.-83. aastal hullus Nõukogude Liit Juri Antonovist, pärast keda oli järg Valeri Leontjevi käes. Ja siis - tere, perestroika! - algas rahvusliku roki palavik.
Samas ei olnud asi ainult konkurentsis: Jaak Joala ei olnud ilmselgelt pop-karjerist. Tol ajal temaga suheldes jäi mulle mulje, et ta mitte ei otsinud au ja kuulsust, vaid pigem kannatas selle all. Ükskord istusime temaga Moskva spordipalees ühe pompoosse estraadietenduse kulisside taga ja rääkisime ühistest sõpradest, Eesti rokkaritest, kui Jaagu näole ilmus iroonilis-süüdlaslik ilme - stiilis "anna andeks, mees, et ma siin olen..."
Ta oleks võinud veel kaua laulda, tänu oma vananeva publiku nostalgilistele ootustele, kuid ta eelistas lahkuda. Kõrgeimal tasemel väärikas ja meelelahutusäris väga ebatüüpiline samm. Täitsa nagu Greta Garbo...
Ma ei söanda ennustada, kui pikaealisteks osutuvad Jaagu hitid - pole välistatud, et need unustatakse, nagu ikka juhtub. Ent mälestus temast kui suurest artistist ja imelisest, sügavast inimesest elab kindlasti kauem kui estraadišlaager."
