Loopman rääkis Ringvaatele, et kui ta oleks teadnud, et Janek on tõsine hasartmängusõltlane, oleks ta osanud meest aidata. “Teadsin, et tal oli probleeme, aga ei osanud arvata, et see probleem nii sügav on,” sõnas mees, kes on ka ise mängur olnud.

“Üks asi on see, kui sõltlasega räägib pereliige, teine asi see, kui räägib keegi, kes on sama asja läbi teinud ja teab, mis see endaga kaasa toob.” Loopmani sõnul oleks Janekiga pidanud maha istuma ning probleemist tõsiselt rääkima. “Võitlus kasiinoga on lootusetu. Kasiino pole heategevusasutus.”

Loopman saab Janeki mõttekäigust aru. Tragöödia, kus mees võttis nii enda, oma abikaasa kui ka kahe lapse elu, polnud esimene kord, mil Lauri käe oma elu külge pani. Kahel esimesel ebaõnnestunud enesetapukatsel nägi mees, kui haiget tema perekond neist tegudest sai. Loopman arvab, et just seetttu otsustas ta sügavas meeltesegaduses kaasa haarata ka lapsed ja naise — et nad ei peaks kannatama. “Ta ei tahtnud neile uut draamat põhjustada. See oli lootusetuses seisus inimese katse oma perekonda päästa ja kaitsta.”

Argo räägib Janekist kui tugevast mehest, kes ei võtnud abi vastu. Ta näeb lahendusena, et selliseid tõsiste probleemide käes vaevlevaid inimesi tuleks vägisi nö maa peale tuua. “Kasvõi isoleerida.”