0

“Tema viimased sõnad olid: “Mul on kõik hästi!”,” räägib telefonis pisaratega võitlev näitleja Ada Lundver äsja lahkunud Urmas Otist. Mehest, keda ta pidas oma sõbraks.

“Kas see ikka tõsi?” küsib Ada Lundver Publikult. Ta on uudist kuulnud just teise väljaande ajakirjaniku käest ja on segaduses ning nutab.

“Miks selline inimene, kes oleks meile pakkunud nii palju head, pidi nii vara lahkuma?” on Ada ahastuses.

“Miks sadistid, pedofiilid elavad ja just Urmas pidi lahkuma? Miks just tema?” küsib naine.

Ta ütleb, et tänab taevast sellise sõbra eest nagu oli Urmas Ott — Ada sõnul oli tegu täiusliku mehega. Nad tundsid teineteist 25 aastat.

“Ma ei tea, kas ma võin teda oma sõbraks nimetada. Me olime ehk väga head tuttavad. Aga Urmas oli uhke mees, me vaidlesime ikka teineteisega. Ta võis vahel päeva jooksul kolm korda helistada. Ma ei julgenud temalt lõpuks enam küsida, kuidas tal tervis on. Ta viskas juba nalja… Näis, et kõik läheb paremuse suunas,” räägib Ada katkeval häälel.

“Kui ma lõpuks küsisin, siis ta ütles: “Mis minul peaks viga olema? Mul on kõik hästi!” meenutab Ada.

Naine vabandab seejärel ja ütleb, et ta ei suuda rohkem rääkida ja küsib uuesti, kas Urmase lahkumine on ikka tõesti tõsi.

Aastaid Urmas Otiga koos töötanud Heimar Lenk mäletab säravast saatejuhist hoopis teistsugust, sentimentaalset poolt.

Heimar Lenk peab pika pausi, kui kuuleb kauaagse kolleegi surmast. Ta ütleb Publikule, et nägi Urmas Otti viimati aasta tagasi.

Heimar istus parasjagu oma autos, Narva maanteel Fuji kaupluse juures, kui Ott aknale koputas ja ütles: “No vaata, kui hea auto sul on! See oli meie viimane kohtumine. Ott läks varsti oma Mercedesesse ja keegi naine sõidutas ta minema. See oli meie viimane kohtumine. Ta oli alati mõnusalt irooniline.”

Kuid Lenk mäletab ka teistsugust Urmas Otti.

“Kui Urmas oli telemajas juba tööl, tuli tal kahe aastane paus, sest ta kutsuti sõjaväkke. Mäletan, et ta läks väga raskelt sinna,” meenutab Lenk.

Kaks aastat hiljem kohtusid Ott ja Lenk taas. “Olime ETV esimeses stuudios ja valmistasime parasjagu saadet ette. Seal seisid seina ääres suured kaamerad. Neid oli oma viisteist.”

“Äkki vaatasin stuudio ukse suunas ja seal seisis sõdurivormis blond noormees. Arglikult. Pilotka käes. See oli Urmas Ott. Ta tuli vaikselt kaamerate juurde ja tegi neile pai,” meenutab Lenk.

“Ma nägin, kui kirglikult ta oli oodanud seda aega, et televisiooni tagasi tulla. Kuidas ta tuli, et hingata sõõm stuudio ja telemaja õhku ning läks siis Otepääle koju,” mäletab Heimar noore kolleegi kiindumust oma töösse.

Heimar ütleb, et see vaatepilt jääb talle igaveseks meelde.