"Mina mäletan, et olin alles titt, kui mind pandi iluvõimlema ja iluuisutama. Ei saanud lasteaias lõunaund teha. Vanaema viis mind siis trenni Kadriorgu ja siis tulin tagasi lasteaeda. See oli must. Isegi koolis oli korvpall, kergejõustik... öelge sprodiala, mida ma pole teinud," sõnab Saagim, kes vaadates täna peeglisse on selle eest tänulik, et vanemad sundisid.

Saagimi õmblejannast emalt Tiinalt uuris Aunaste avameelselt, mida arvab naine tütre bravuuritari tiitli kohta. "Julge. ta on väga julge. Nii saabki edasi. Ma võin mõelda, aga ei ütle kunagi, kui ta on liiga julge."

Eks pahandamist on ka ette tulnud, sõnab ema, ent enim on vanaema Anu bravuuri andnud: "Tal oli slaavilikku suurejoonelisust. Need pummelungid, mida me vanaemaga kahekesti pidasime... Vanaema töötas ka, aga kui oli palgapäev, oli poetrett. Meile torti, kommi, pasteeti. Kaeti uhke valge laud, kõik kutsuti külla. Ühe päevaga löödi raha laiaks. Ma arvan, et sealt on see särts tulnud."

Saagimi 14-aastat noorem õde Gea töötab meditsiinivaldkonnas. "Õnneks mina sellist elu ei ela. Ema närvidele oleks see liig," muigab õde pillavast eluviisist rääkides.

Mida te koos teete? "Oleme väga lähedased. Hoiame väga ühte, kui läheme ja tähistame, siis on kujuteldamatu, et kambas pole ema ja õde."
Ema sõnul meeldib talle Anu sõprade ja tuttavate seltskonnas aega veeta.