Anu jäi lapsepõlves ilma emahoolest ning teda kasvatas vanaema. Tema õmblejannast ema tegi palju tööd ja hoolitses selle eest, et Anul oleksid ilusad riided seljas. "Ilu oli lapsepõlves oluline väärtus, ema riietus alati hästi ja ka vanaema käis riides kui primadonna," rääkis Saagim ajakirjale.

"Emal olid pikad tööpäevad, nagu toona tavaks oli. Mäletan hästi, kuidas teda väikse tüdrukuna igatsesin. Seisin poole öö ajal trammipeatuses ja ootasin ema. Ma ei saanud enne rahu kui teda nägin."

"Olin 37aastane kui Robin sündis. Pärast sünnitust läksin kohe tagasi tööle. Poeg oli vaid kuu vanune, kui jätsin ta esimest korda oma ema hoolde ja sõitsin Ristomatti näituse avamisele Stockholmi."

Anu rääkis, et mäletab hästi hüvastijätu-valu. Tema rinnad pakitsesid piimast ja ta lehvitas nutvale lapsele. "Tundsin, et olen halb ema, kui nägin teisi emasid lapsevankritega jalutamas. Helistasin õhtul kümme korda emale, kontrollimaks, et kõik on korras. Jube oli kuulata lapse nuttu telefonis ja tajuda, et meie vahel on sadu kilomeetreid."

Anu tunnistab, et tegi samasuguse otsuse kui ta oma ema ja andis lapse vanaemale hoida ja kasvatada, samal ajal kui tema keskendus tööle. "Ametlikult elas Robin küll minu juures, kuid mu ema hoolitses tema eest, sest pidin töö tõttu kodust palju eemal viibima."

"Selle põhjuseks oli ainult see, et tegin palju tööd ja tahtsin oma karjääri edendada. Mind kutsuti ajakirja Just peatoimetajaks. Sünnituspuhkus tundus mulle mõttetuna."