Mida karta enne pulmi? Et mees hakkab ahistama, ei luba tööle või õppima minna, muutub vägivaldseks... Anu Saagimi kaks esimest abielu näitasid, et nii võib tõesti minna. Ometi riskis ta veel kord, sest Soome disainer Ristomatti Ratia võitis ta südame. Anu on rahul, kuigi paljud ei mõista, mis abielu see selline on! Anuga rääkis Psühholoogia Sinule peatoimetaja Kaire Talviste.

Ma olen olnud abielus paari vale inimesega

„Mäletan siiani seda erilist tunnet! Neid tuhandeid lennukilomeetreid, mis sai läbitud, et kokku saada. Ja neid telefoniarveid. See oli nagu hullus. Lahistasin lennujaamas nutta, kui ta pidi kas või mõneks päevaks ära sõitma!“ kirjeldab Anu oma elu armastust. Seda õiget, kelleni ta jõudis pärast kaht fiktiivabielu. Selliseid tundeid tekitas Anus tema praegune abikaasa Ristomatti Ratia, rõiva- ja tekstiilibrändi Marimekko asutaja miljonär Armi Ratia poeg.

Võitlus Anu südame nimel ei kujunenud soomlasele kergeks, sest abielus ja meestes pettunud noor naine polnud uuest suhtest üldse huvitatud. Ristomatti oli aga visa ja kui algul ei saanud suhet vedama, siis ei saanud hiljem enam pidama. „Olen algul ettevaatlik ja tõrjuv, ent kui lähen, siis koos naha ja karvadega. Olen teise inimese nimel paljuks valmis,“ tõdeb Anu. 

Pulmade ees pole Anu aga kunagi põnnama löönud, sest need on alati täitnud oma eesmärki. Anu oli lõpetanud keskkooli ja õppis hotellindust, kui kohtas sõbranna pulmas soomlast, kes oli kohe valmis ta ära päästma sellest jubedast riigist, kus noori ilusaid tütarlapsi ei lubata maailma uudistama.

Kõikide osapoolte teadmisel sõlmiti fiktiivne abielu, mille juures olid ka soomlase juristid, et tagada peigmehe varale igakülgne kaitse. Pruut jõudis õnnelikult Soome Porisse (milline jube nimi, väristab Anu seda aega meenutades õlgu), tahtis öelda „Tänan väga“ ja oma teed minna, aga peigmehel olid vahepeal tekkinud oma fantaasiad. Elamisloa saamiseks tuli olla kolm aastat abielus. Peig leidis, et see on ju päris tore perspektiiv. „Küll see armastus ka lõpuks tuleb!“ kinnitas ta Anule. 

Selleks et armastus kiiremini tulema hakkaks, piiras ta Anu liikumisvabadust, ei lubanud tal tööle ja õppima minna ning kui sellest näis väheks jäävat, võeti kasutusele julmemad võtted, kuni kiusamiseni välja. „Ta oli nii enesekindel ja arvas, et võib minuga käituda nii, kuidas tahab. Üleolev ja oma õigustes kindel mees tahtis mind psühholoogiliste võtetega murda. Loomulikult ei tulnud ta mulle füüsiliselt kallale, kuid emotsionaalne vägivald oli kordades hullem,“ meenutab Anu.
Vastuhakuks lõpetas Anu päeva pealt tavapärased ilurituaalid ja enda sättimise. Meigitarbed lendasid prügikasti ja ta tegi kõik selleks, et mitte isuäratav välja näha. „Duši all ma muidugi käisin, aga ma nägin ikka tõeliselt rääbakas välja. Kaasa õelaps hakkas mind nähes isegi nutma ja ütles, et ma ei ole see Anu, keda ta kunagi Tallinnas nägi“ meenutab ta.

Need mõned nädalad, mis naine „õilsa rüütli“ katuse all veetis, oli ta pidevalt tujust ära, õnnetu ja poetas patja nii mõnegi pisara. Tal polnud pennigi raha, külmkapis polnud midagi süüa, koju helistada ei lubatud – mees ootas, et naine murduks ja tuleks teda paluma. Mees nautis oma võimupositsiooni. „Ma mäletan nii selgelt, et tal oli köögis rahapõrsas, kust ma koukisin noaga markasid välja, et saaks üle tee poodi minna ja ühe banaani või jogurti osta. Tagantjärele mõtlen, kas see vabadus oli tõesti nii oluline, et maksta sellist hinda? Murdumispunktis helistasin emale ja ütlesin, et ei taha enam Soomes olla; et see elu on vastik ja pole selline, nagu endale ette kujutasin. Ema ütles, et ma ei saa ära tulla pärast kõike seda, mis minu äramineku nimel oli ette võetud,“ meenutab Anu ja usub, et emal oli õigus. Abielu pärast oli neid rajooni miilitsajaoskonnas korduvalt üle kuulatud, Anul paluti „viisakalt“ koolist lahkuda, vanaemalt päranduseks saadud väike korter võeti ära... 

„Hea, et ema mind mõjutas mitte nii kiirelt alla andma. Ega ma emale kõike ka ei rääkinud – seda, et olen näljas ja paljas –, siis oleks ta küll öelnud, et tulgu ma kohe tagasi. Laps ju ei räägi kõigest, et ema muretsema ei hakkaks.“

Peagi sai Anu teada, et mehel on ka teine naine, kellega peetakse pere rajamise plaane. Sel ajal, kui mees oli tööl, sai Anu tema peretuttavate juures süüa ja oma muret jagada. Tänu nende toele õnnestus tal lõpuks ka mehe juurest lahkuda.

„Mees ütles lõpuks, et eks sa mine siis. Palusin, et andku vähemalt bussisõiduraha. Mees kirjutas 100-margase tšeki ja jalutas ise minema,“ kirjeldab Anu. Alles bussi astudes kuulis ta, et selle paberiga küll sõita ei saa; et sellega minnakse panka ja raha saamiseks on vaja ka passi. „Bussijuht halastas mu peale – ilmselt hakkasin nutma või midagi sellist – ja laskis mind ikkagi bussi, mis oli teel „unistuste linna“ Helsingisse. Kõik asjad, mis Anu Soome lasi transportida (muusikariistad, paadi, jõusaali sisustuse jne, et need kiiresti rahaks teha), võttis „õilis rüütel“ endale.

Lähemalt saad lugeda ajakirja Psühholoogia Sinule juulinumbrist, kus selgub, et pärast seda ei läinud Anu elu veel sugugi paremaks...