“Ma ikka tahaks loota, et muid kohti on ka peale teatri, kus laitmatut eesti keelt kuuleb,” naeratab Õhtulehega vestelnud Eesti teatri- ja muusikaakadeemia õppejõud Anu Lamp. “Aga ma olen mõelnud, jälgides, kui paljud magistriprogrammid Eesti kõrgkoolides on läinud ingliskeelseks ja kui norivad ja tundlikud samas meie teatrikoolis eesti keele suhtes oleme, et me oleme hetkel Eestis üks erandlikumaid ja heas mõttes veidramaid koole oma range emakeelsuse nõudega.”

“Meie Toompea-koolis — oma punkris — muugime lahti, mida tähendavad väljendid “hinge läbi niidi kiskuma”, “kõrvale külvama”, “tüdruk sai kõrrevõimelt mehele”, “ereperse” jne, jne, jne samal ajal, kui paljudel muudel aladel kaob emakeelne erialakeel. Olen mõelnud nii, et minu panus on hoida oma liivakastis asjad korras. Lootuses, et teistes liivakastides mõtleb mõni rehitseja ikka ju samamoodi.”