Anne toetas nimelt käe vastu autot ja keegi lõi ukse kinni. “Mäletan enda reageeringut — ohhoo, kellegi sõrm on teiselpool klaasi. Siis sain aru, et see on ju mu enda oma! Näpp oli verine ja valu oli kohutav. Olin täiesti veendunud, et luu on puruks,” meenutab ta.

Kui arst Anne kätt uurima asus, tundis ta elus esimest korda, et nüüd ongi see koht, kui ta minestan. “See oli üks hirmsamaid hetki mu elus, aga õnneks oli luu siiski terve ja näpul vaid pindmine vigastus. Praeguste aja moodsate autode puhul oleks õnnetus kindlasti teistmoodi lõppenud,” arvab ta.