"Kohe, kui ma seda maja nägin, sain aru, et see on see õige koht elamiseks, mida olen otsinud. See oli otse kümnesse," meenutab Gunnar esmakohtumist paigaga, mille ta ostis endale 2000. aastal. Ka Anne mäletab väga hästi oma emotsiooni, kui maja nägi: "Siin on nii palju tööd teha!".

"Ei kujuta ette oma elu linnas. Kui linna lähed, ootad, kuna saab juba autol käigud sisse ja sealt ruttu minema. Linnaelu on minu jaoks liiga tempokas, täis sebimist ja kuidagi närviline," rääkis Õhtulehte võõrustanud Anne oma aiamajakeses istudes ja sõbralikku Dalmaatsia koera Carmenit paitades.

Refereeritud Õhtulehest