Tulen korraks Kalju Komissarovi juurde tagasi. Kümme aastat tagasi väljendas ta veidi imestust, et sinust saigi oma teatri juht. Ta poleks sinust seda uskunud? Aga ta ütles, et kui midagi on vaja, ta aitab.
Kalju jõudis mind kindlasti aidata. Ma muidugi ei tea konkreetselt kõiki neid hetki või kohti, kus ta oma toetava jah-sõna ütles, aga tundsin tuge päris kindlasti. Nagu ta toetas ja hoidis kõiki, kes olid tema pesast, tema koolist, tema kursuselt välja läinud. Neid, kes ise püüdsid. Kooli ajal, pean tunnistama, ei olnud ma väga ettevõtlik ega töökas.

Ilmselt sellest tema üllatus?
Küllap. Aga tundsin kogu aeg, et tema toetav sõna oli kusagil olemas, kui seda vaja oli.

Kui Komissarov kevadel suri, siis mis sinu jaoks kadus?
Ta oli omamoodi pereliige. Väga oluline inimene. Saatuslik mees mu elus. Mida aeg edasi, seda enam olen hakanud mõistma tema üht või teist käitumist, ütlemist. Meid valmistaski eluks ette see, mida ta koolis rääkis, et keegi ei oota meid. (Matkib Komissarovi intonatsiooni.) Et ei ole nii: saabus Andres Diivaninov! (Just nii Dvinjaninov ütlebki.) Kus on mu leping ja pearoll? Ise pidid ennast vajalikuks tegema. Ise trenni tegema, ise asjad enda jaoks huvitavaks mõtlema. Selle teeotsa andis ta meile kätte. Temata poleks ma julgenud oma teatrit luua või üldse lavastama hakata.

Hiljuti meie seast lahkunud Aarne Üksküla oli samuti su õpetaja?
Komissarovi tarkus muuseas seisneski selles, et ta kutsus enda kõrvale meid õpetama hoopis teistsuguseid õpetaja- ja inimtüüpe. Üksküla, Merle Karusoo, Mati Unt... Käis ka Kaljo Kiisk. Ja Tõnu Tepandi oli suurepärane õpetaja. Üksküla oma peene süvenemisega oli just see, mis mulle hästi sobis. Ma pole ise ka teab mis, ütleme, Üllar Saaremäe. Olen pigem pehmekesem. Mulle oli Ükskülat õpetajana väga vaja.

Loomingulises mõttes olid nad mõlemad su isad?
Täitsa kindlalt. Kuidas olla ja kuhu minna – seda kõike väga hapral pinnal.

Räägi oma pärisisast Ivan Dvinjaninovist. Oled öelnud, et ta oli Kirovi oblastist pärit.
Sealt kandist ta oli, Dvina ülemjooksult. Isa oli üks neist 10 000-st Loodearmee sõdurist, kes pärast Esimest maailmasõda Eestisse laagrisse jäid. Paljud surid seal, aga temal õnnestus ellu jääda. Ta oli siia tulles väga noor. Eelmise vabariigi ajal elas ta 20 aastat Narvas.

Narva-perioodil töötas ta kivimurrus. Ega Vene valgekaardi armee riismeid, kes siia Eestisse jäid, väga hästi koheldud. Neile jäid teha raskemad lihttööd. Ei peetud neid esimese vabariigi ajal kuigi olulisteks, kuigi ühiselt punaste vastu võitlesid. Aga see selleks. Isa töötas kivimurrus ja seal juhtus lõhkamistöödel tööõnnetus: ta vigastas kivikildudega silmi. Ütleme siis, et Katku-Villu juhtum. Aga hiljem sai ta nägemise enam-vähem ikka tagasi.

Ema ja isa kohtusid pimedate õppetootmiskombinaadis, kus ema luges pimedatele klassikuid ette. Tammsaaret ja Šolohhovi. Ema oli suur teatri- ja kirjandushuviline.