Alo Mattiiseni ema Helmi: vaikuse periood mõjutas tema elu ja tervist, ta kartis pimedust, ta närvisüsteem oli kannatada saanud
“See, kes esimesena aru sai, et laps laulab ja rütmi mängib, oli Alo vanaema. Ta vaatas last ja ütles, et poisil on suured kõrvad ja tarkus silmades, sellest tuleb kuulus laps,” muigas Helmi. “Ta laulis küll juba väga väiksena, aga ei rääkinud lasteaias kuni 3.eluaastani ja seal oldi imestunud ja kästi mul laps arstile viia. Aga ta rääkis kodus!” meenutas ema. “Alo luges ammu enne kooli, luges raamatukogus pooled raamatud läbi, koguaeg luges. Ja ta kuulas muusikat ka väga palju ja mängis vaikselt pianiinol õhtumuusikat. See on siiamaani jäänud hinge ja meelde, kuidas ta vaikselt klaveril meile öömuusikat mängis…,” tõmbusid Helmi silmad niiskeks.
Vanaproua tunnistas ühtlasi, et poeg oli juba väiksest peale väga õrna ja hella iseloomuga ning vastuvõtlik kõigele ümbritsevale — isamaalist vaimu polnud temasse vaja sunniviisiliselt külvata. “Ma pole kasvatanud temas isamaalist vaimu, sõnad ei kasvata, eeskujud kasvatavad. Alo isa oli saanud kannatada nõukogude korra ajal, tal lasti maha 23-aastane vend ja 16-aastane õde. Ja minu isa oli ka väga selle korra suhtes vaenulikult meelestatud,” kinnitas ta.
Pärast keskkooli lõpetamist läks Alo Tallinnasse konservatooriumi sisseastumiseksamitele, mis kulgesid küll edukalt, ent kuna laste muusikakooli pagas oli nõrk, üldine tase kõrge, kursusekaaslased palju oskuslikumad ning õppejõud vaenulikud, kadus Alol igasugune motivatsioon. “Mäletan, kuidas ta ütles, et tema ei taha Tallinnas elada ja ei taha muusikat õppida. Mul on päevikus isegi märge selle kohta, et ma kunagi ei teadnud, et kui ta tuleb laupäeval koju, kas läheb siis esmaspäeval uuesti kooli või mitte. Tõrge oli nii suur ikka…,” meenutas Helmi.
Uhkelt poja pere ja muusikalise karjääri kujunemist vaadates pidi Helmi aga nagu teisedki Alo lähedased tõdema, et pärast 1988.aastat tuli krahh. “Kodune elu oli kaotanud kindluse, seljatagune oli jäänud nõrgemaks, tekkis peataolek ja hinges kaos. Tunded hakkasid kahte suunda minema,” kirjeldas ta. Olles 1944.aastast alates päevikut pidanud, on Helmil väga palju kirjas poja lahkumineku kohta Rita Rätseppast. “Alo elas hingeliselt seda ääretult raskelt üle — lahkuminek pole kunagi ühepoolne, aga suhtekolmnurk tekkis ikkagi Rital, kes ütles, et Alo ei osanud mähkmetes lapsest hoolida. Aga mida suuremaks laps kasvas, seda rohkem ta temasse kiindus. Laps oli Alole kõik, kogu maailm!”
Helmi kirjeldas ilmekalt, kuidas poja ellu saabus ülikeeruline periood, kus ta ei kirjutanud enam ühtegi meloodiat. “See vaikus mõjutas tema elu ja tervist. Ta kartis näiteks pimedust, jättis koridoris tule põlema, et oleks valge koju tulla,” tõi ta näite. Ema südant rõõmustas küll asjaolu, kui Alo ellu tekkis uus naine — kena, noor, blond, armas ja õrn 20-aastane Katri, aga Aloga polnud enam kõik korras. “Katri tuli nagu päästjaingel, kes võttis selle tühja üksinduse ära, aga Alo närvisüsteem oli liiga palju kannatada saanud, ta oli väga närviline ega suutnud tasakaalukas olla,” vangutas Helmi pead.
Ema süda tundis, et pojal hakkab aeg otsa saama ning märkas, et Alo on hakanud hallimaks jääma. Küll aga ei osanud ta oodata, et lõpp nii kiirelt tuleb. “Kolm esimest aastat ei suutnud ma sellega leppida, kaks aastat ma ei naeratanud," meenutas ta enda meeleseisundit pärast poja surma. "Aga inimese saatus on kõrgemalt poolt paika pandud, meie selle vastu ei saa ja sellega tuleb leppida,” tõdes ta lõpetuseks.
