Keian ütleb Publikule, et liiga noorelt sülle kukkunud suur rahahunnik mõjub noore ja kogenematu inimese psüühikale šokeerivalt. "Mitmed tuntud psühholoogidki on ju kinnitanud, et inimene kaotab enamjaolt reaalsustaju ning püüab end vägisi positsioneerida sotsiaalsesse klassi, kuhu ta tegelikult ei kuulu."

Kirjanik pajatab, et rikkusetriloogia esimest osa kirjutades vaevas teda kõige enam üksainus küsimus: kui suur rahahunnik on tõeliselt suur? "Kui päris aus olla, siis ma ei tea seda vastust praeguseni. Õiget vastust sellele küsimusele vast ei olegi. Pigem vastaks selliselt: nii palju, kui on raha on ka erinevaid võimalusi selle kulutamiseks!"

Küsimuse peale, milline on Keiani enda suhe rahaga, kostab ta: "Ma olen alati öelnud, et raha peab raskelt tulema, suur raha kohe tõelise vaevaga. Ainult nii oskame seda väärtustada. See on kummaline, aga enda higi, vere ja pisaratega teenitud raha moel või teisel kulutades, pakub viimane
tõelise joovastuse. Kurikuulus lause: täie raha eest, omandab just nüüd enda tõelise tähenduse."

Keian ise noorelt taskuraha kuigivõrd ei saanud. "Pigem vähe kui palju. Minu vanemad ja ka vanavanemad alati toetanud mõtteviisi, et näljas olijale tuleb kala asemel õng anda. Ainult nõnda tekib lootus, et ühel unustamatul päeval võib ka kuldkalu püüdma õppida."

Kas raha on alati vähe? "Oh ei, raha on maailmas ülemõistuse palju. Tragöödia on hoopis see, et oleme rikkusest loonud ülemvõimu, mida ise enam ohjata ei suuda, kinkinud rahale jõu, mida kõige enam kardame."