Borka ja Jaška vastaseis

1970. aastate algus kuskil Lõuna-Eesti väikelinnas. Käimas on suvetuur „Boris Lehtlaan tahab laulda”, aga laval on hoopis Jaak Joala ning Borka muugib seestpoolt garderoobi ust.

Joala ja Lehtlaan olid kolleegid ja konkurendid. Kord olla nad ühe laulu esitamise pärast tülli läinud. Reet Linna jutustatud loo järgi leidis Jaak Joala lihtsa lahenduse: sulges Lehtlaane garderoobi ja laulis ise loo ära. „Igasugust jama juhtus. Kord pidid Marju Kuut, Reet Linna ja Lagle Alpius kirjutama seletuskirja, miks nad olid laval ilma rinnahoidjata. Keegi tähelepanelik kodanik oli märganud vilkuvaid rinnanibusid ning parteile ja valitsusele ära kaevanud. Kuid see on täiesti jama, et Joala mind mingil kontserdil luku taha pani. See on jama jutt. Apelsini laulja Mati Nuude pandi kord Ukraina tuuril luku taha, et ta purjus peaga lavale ei roniks,” selgitab Lehtlaan.

Olav Ehala täpsustab Lehtlaane luku taha panekut: ”Ma mäletan seda asja nii. Mul oli konservatooriumi ajal Olav Ehala instrumentaalansambel, solistideks Jaak Joala, Boris Lehtlaan, Ivo Linna ja Marju Kuut. Pille mängisid Gunnar Graps ja Heigo Mirka. Oli üks Tom Jonesi laul, mis eesti keeles kõlas „Maria pärast”. Mulle see laul ei meeldinud. Normaalne laul, ei midagi erilist. Meil oli ringreis. Jaak ja Boris läksid tülli, kumb saab seda lugu esitada. Joala laulis laulu ära, Lehtlaan vihastas ja tõmbas garderoobi ukse nii kõvasti kinni, et link kukkus ära ja ta ei saanud uksest välja. Keegi ei keeranud ust lukku, vaid Lehtlaant tabas raevuhoog, ta lõhkus ise luku ära ega jõudnud enam õigel ajal lavale.

Kord vaidlesin „Rockrapsoodia” autori, oma kursusekaaslase Vello Salumetsaga, et see asi ei juhtunud üldse seal ja selle inimesega, vaid hoopis teisel ajal ja teise inimesega. Aga lugu ise on ju vahva, vastas Salumets.”

Toivo Unt: „Tuuri pealkiri oli „Boris Lehtlaan tahab laulda.” Kuid Jaak oli siis juba parem kui Borka. Ma ei usu, et Jaak sulges kedagi garderoobi, keerates ukse lukku. Ta oli lihtsalt asjast üle. Borka oli poplauljana väga tuntud, aga Jaagu tulek lõpetas tema lühikese ülemvõimu.”

Aukolhoosnik ja laulja, filharmoonia solist aastail 1969–1981 Boris Lehtlaan meenutab: „Kohtusime Jaaguga ansamblis Kristallid. Mina õpetasin Jaak Joala laulma, õppides ise Heli Läätse käe all filharmoonia estraadistuudios. Jaak ei osanud tol ajal veel laulda. Ta ümises läbi nina, aga oli andekas ja omandas nipid kiiresti. Ta oskas olla õrn ja malbe ning võis olla paatoslik. Tänu flöödimängule olid Jaagul treenitud kopsud ja kopsumahtu tal jagus. Tol ajal ei olnud Eestis selgelt eristuvat staarlauljat. Kuid Jaak oli üks esimesi, kes oskas lääne staaride lugusid järele teha. Ta oli ka üpris sportlik tüüp, kellele meeldis sõita veesuuskadel. Vahel sai teel kontserdile tehtud ujumispeatus ja kui võimalus oli, kasutas Jaak seda peatust alati ka veesuusatamiseks. Kiirused tõmbasid teda. Mingil ajal oli tal kaks autot Žiguli 06, helebeež ja tumepruun. Ta võis sõita autoga fila eest Laste Maailma juurde, et mitte jala käia. Ja loomulikult meeldisid talle suured koerad. Me saime hästi läbi, kuid meil oli erinev publik. Mina esinesin palju maapublikule ja sain ka aukolhoosniku tiitli, Jaak kolhoosides tuuritada väga ei viitsinud. Mina viskasin laulude vahele nalja ka (ja Tarmo Pihlap pani kõik mu naljad pihta), Jaak ei rääkinud lavalt üldse midagi. Kord oli ta porisenud, et hakka jälle neile „maakatele” esinema, aga õnnetuseks olid mikrofonid parajasti sees, saal kuulis ning sellest tuli jama. Ma mäletan, et vanema kontserdipubliku seas polnud ta kuigi populaarne, näiteks tegi Jaak kaasa ainult kontserdi esimeses osas ja pärast esines Rein Tuus. Või ajasid Jaak, Tõnis Mägi ja Ivo Linna rahva esimeses osas soojaks ja mina tegin ise teise osa. Selline oli jõudude vahekord 1970. aastate alguses. Minu arust Jaak avanes lauljana Venemaal. Mõned ooperilauljad avanevad Itaalias, aga Jaak leidis ennast Venemaal. Oma idaseiklustest võis ta lõpmatult rääkida ja nautis neid siiralt. Mind Moskva ja Ostankino telestuudio ei tõmmanud. Kui sa Moskvas rattale saad, siis keerled seal nagu orav ja maha astuda on võimatu. Kuid Jaagule see meeldis, talle sobis. Mina olin Hiiumaa mees ja mulle ei sobinud.“